Kodumaises kirjanduses ei ole sellist teksti varem ette juhtunud

Mae Lender leiab Kairi Loogi debüütromaani „Tantsi tolm põrandast“ lugemise järel, et sündinud on midagi omanäolist.

Eesti kirjanduse päeva eel ja Loomingu Raamatukogu 68. sünnipäeval ilmunud Kairi Loogi (snd 1983) debüütromaan „Tantsi tolm põrandast“ sobib kui valatult uue aasta avaraamatuks – kodumaises kirjanduses ei ole sellist teksti varem ette juhtunud ja ilmselt ongi sündinud midagi omanäolist. Tundlikud teemad, nende vahevalusalt avamine, seda on ikka olnud. Mõni autor lammutab šokeerimissooviga, teine unustab end oma valusse kümblema ja sõnutseb lugejat uinutavalt. Look tundub teadvat, et vähem on rohkem.

Jah, kõike ei pea otsesõnu välja ütlema, ent vähe sellest – Look ei piirdu vaid ütlematajätmistega. Julgelt ja kirglikult mängib ta keelega, lammutab lauseid, katkestab, kordab. Ja see mõjub. Muudab lause rütmi, tempot. Lugeja tunneb ülendust, ähvardust, hirmu ja leina, kõike seda, ilma et autor alati sõnaselgelt neid tundeid väljendaks. Näiteks tütarlapse arsti juures käimise stseen eelmise sajandi lõpuotsast võib nii mõnegi lugeja lennutada sarnaste sündmustega pikitud mälestustesse.