EKSPRESSI PODCAST | „Esimest korda küsisin allika ID-kaarti näha.“ Sass Hennost ja tundlike lugude kajastamisest

Selle nädala saates räägivad Ekspressi ajakirjanikud Kirsti Vainküla ja Sulev Vedler, kuidas laveerida keerukaid juhtumeid kajastades faktide ja emotsioonide vahel.

Meedia tegeleb igapäevaselt moraalselt ja õiguslikult keerukate juhtumite kajastamisega - tihti isegi enne, kui asi politseini või kohtusse jõuab. Mõni lugu ei jõua kunagi kohtusse, sest kuriteokoosseis puudub. Samas on inimeste õiglustunnet riivatud.

Ühest sellisest juhtumist kirjutasid Vainküla ja Vedler sel nädalal Ekspressis. Selgus, et 42-aastane Sass Henno, keda seni nähti laste ja naiste kaitsjana, samal ajal võrgutas ja kutsus enda koju alaealisi tüdrukuid. Keskne küsimus pole seaduserikkumine, vaid avalikkuse väärtushinnangud.

„Ta on olnud moraalimajakas Eestile ja praegu toimus selles majakas tulede vahetus,“ võttis Vedler juhtunu kokku.

Ajakirjaniku vastutus on sellistes olukordades tohutu. Vainküla tõdes saates, et kuna juhtunu võti peitus ohvri vanuses, pidi ta esimest korda ka allikalt dokumenti küsima.

„Mitte sellepärast, et ma ei usalda seda tüdrukut, aga ajakirjanikuna ma pean täitma oma hoolsuskohustust,“ lisas Vainküla. „Võibolla on piinlik ka küsida kõike - aga loo ja tõe huvides peab küsima - see on keeruline ka ajakirjanikule.“

Saates arutati ka seda, kuidas kajastada pooleliolevaid uurimisi.

„Eks sellepärast tekibki küsimus, kas me süüdistatava nime avaldame - võib-olla ta mõistetakse õigeks, võib-olla ei olnudki midagi,“ tõdes Vedler. „Aga need on ka erinevad asjad. Üks asi on see, et mõistetakse õigeks, sest tõendeid pole piisavalt. Teine see, kui midagi ei juhtunudki.“

Ohvri nime avaldamise üle pea kunagi siiski isegi ei arutata. „See on erakordselt vastik, kui kõik saavad kuulata, lugeda, näha, mis sinuga on tehtud,“ selgitas Vedler. „Just seksuaalkuritegude puhul, aga ka muidu.“