NÄDALA RAAMAT | „Gulagi arhipelaagi“ esseedest tuleb välja, et raamatu sünniloos oli eestlastel etendada oluline roll

Imbi Paju, Mart Laari ja Eerik-Niiles Krossi esseekogumikust nähtub ka Solženitsõni impeeriumiihalus.

Igal raamatul on oma saatus. Möödunud aastal andis Postimehe kirjastus uuesti eesti keeles välja Aleksandr Solženitsõni (1918–2008) suurteose „Gulagi arhipelaag“. Nobeli kirjandusauhinna laureaadi peateos ilmus teatavasti esmalt välismaal (1973–1974) ning autori kodumaal alles Mihhail Gorbatšovi perestroika ajal aastatel 1989–1990. Samal ajal, 1990. aastal nägi teos esimest korda ilmavalgust ka eesti keeles. Kahtlemata oli Solženitsõni raamatu avaldamine 1970. aastatel omamoodi „pommiks kommunismile“, mis aitas kaasa sovetiajaloo tõepärasemale mõistmisele ning ka kommunistliku udu hajutamisele Läänes. Õigustatult on „Gulagi arhipelaagi“ peetud üheks 20. sajandi mõjukamaks kirjandusteoseks, mis on tänaseks ilmunud arvukates kordustrükkides ning paljudes keeltes. Selline saatus on vaid vähestel raamatutel.

Solženitsõni teos ei ole aktuaalsust kaotanud ka kaasajal. Kindlasti on sellele uue kõlajõu andnud Venemaa poliitiliste olude teisenemine viimastel aastakümnetel, vallutusplaanid ning kallaletung Ukrainale. Sellegipoolest ei ole sel tänasel päeval sellist mõjujõudu kui 1970. aastatel. Stalinliku punaimpeeriumi vägivallarežiimi ühe tugisamba – Gulagi süsteemi toimimisest ja mõjust on avaldatud mitmeid pädevaid teaduskäsitlusi. Solženitsõni raamatus ette võetud Gulagi süsteemi „kirjandusliku uurimise katse“ on suure üldistusjõuga, kuid sellegi mõistmisel vajab tänapäeva lugeja kindlasti lisainformatsiooni. Samuti vajavad selgitamist autori suhestumine tänapäeva Venemaa režiimiga jms küsimused.