ARVAMUS | Arvutiklasside maffiast tehisintellekti ajastusse: anname noortele taas võtmed

Kui koolidesse tulid esimesed arvutiklassid, anti neist mõnes põlevate silmadega noortele klassiukse võti – las möllavad. Ja me teame, mida ägedat sellest tuli. Nüüd, kui tehisintellekt on juba kooli jõudnud, tuleks teha piltlikult sama.

Ajast, kui 1980ndatel ja 1990ndatel Eesti koolidesse esimesed arvutiklassid tekkisid, räägitakse siiamaani uskumatuid lugusid. Teatud grupi õpilaste (kas on viisakas öelda nohikute?) tung vast saabunud arvutite taha oli nii suur, et haridussüsteemil lihtsalt polnud võimalik sellele vastu seista.

Eestis oli koole, kus „arvutiklassi poistele“ – ja need olid tollal valdavalt alati poisid – anti klassi võti, mõnikord ka lausa kooli välisukse võti. Oli koole, kus arvutiklassid olid hõivatud sõna otseses mõttes 24 tundi ööpäevas. Oli emasid, kes teadsid, et kuni arvutiklassis tuli põleb, ei pea ka hilisõhtul muretsema, kus laps luusib – ta istub turvaliselt arvuti ees.