NÄDALA RAAMAT | Traagilise elulooga prantsuse poeedil oli mitu „isa“

„Rimbaud, poeg“ on proosapoeem Arthur Rimbaud’ elust, loomingust ja isadest – nii kirjanduslikest kui ka lihastest.

Pierre Michoni teose pealkirja „Rimbaud, poeg“ peale oletasin, et juttu tuleb Arthur Rimbaud’ fiktiivsest või fiktsionaalsest (tõenäoliselt Aafrikas sündinud) pojast. Asi oli aga ühtaegu loogilisem, keerulisem ja tõsisasjadel põhinevam. Tegemist on biograafilise proosapoeemiga Rimbaud’st ja tema arvukatest „isadest“, kellest kaks olid lihased ja ülejäänud kirjanduslikud vanemad. Üks neist siis tegelikult (n-ö saatuse pilkena) hoopis ema, teised Malherbe, Racine, Hugo, Baudelaire, Izambard, Banville, Verlaine ja lihane isa, „kummituslik kuju, mida kaugete garnisonide kummituslikud pasunad sõnulseletamatult välja puhusid, [---] postulaat, kelle kuningriik ei ole sellest maailmast“^*, kahtlasemate patronüümidena visatakse lugeja ette veel Vergilius ja Homeros.

Poja kohta öeldakse – ja mitte just päris põhjendamatult –, et ta oli sümbolist, eelmodernist, sürrealist või (omas ajas) lihtsalt modernist, kuidas keegi soovib. Öeldakse ka palju muud. Tema luule ja proosapoeemide originaalsus, visionäärsus ja revolutsioonilisus on nüüdseks juba klišeed. Aga mitte sedavõrd kui tema elulugu: teismelise poeedi põgenemine provintsist Pariisi, tutvus osa „isade“, sh Verlaine’iga, kelle samavõrd kurikuulus kui (eba)õnnestunud revolvripauk pani sümboolse punkti Rimbaud’ kirjanduslikele ambitsioonidele, tingides dramaatilise karjääripöörde kaupmehena Aafrikas.