Olen erinev, seega parem?
Voltaire ütles kord: "Ma ei nõustu sinu arvamusega, kuid võitlen surmani, et sul oleks õigus oma arvamusele." Tihti, olles innustunud suurtest sõnadest, hoopleme voltaire'liku põhimõttega teiste seisukohti "aktsepteerida" ning lõikame loorbereid pidulike sõnavõttudega teistega arvestamise vajadusest. Kuid teeme märkimisväärselt vähe selleks, et tegelikult mõista, miks teised just nõnda arvavad.
Vägisi küllusemaailma
Ülemöödunud nädalal šokeeris maailma lugu valgetest humanitaartöötajatest, kes üritasid väidetavalt Sudaanis kodusõjale jalgu jäänud 103 orvu elu päästa, lennutades nad Tšaadist Prantsusmaale - olgugi, et lapsed polnud ei haiged, vigased, näljas ega kodutud. Ühest küljest tõestas toimunu, et rikastes riikides kogub maad kaastundeäri, mis tekitab elevust kõikides siinsetes sotsiaalsetes kihtides: on neid, kes end missioonitundest humanitaariabi organisatsioonidesse kirja panevad, antagu neile mandaat või mitte; teiseks leidub võitlushimulisi, kes soovivad abiprogramme juurde tekitada või raha olemasolevaile lisaks saada. Aafrikast on saanud teatud mõttes häbiplekk, sest endiselt pärinevad kõik hädad - vaesus, haigused, nälg - Aafrikast, kus kõik inimkonna pingutused on läbi kukkunud.
Huvitav oleks teada, mis ajast on lapsendamine humanitaaraktsioon? Tšaadi skandaal tõestas, et selgelt eksisteerib äri arengumaadest pärit vaeste lastega, keda annab mugavasti lastetutesse lääne perekondadesse sobitada. Meie ühiskondades, kus kassid ja koerad ei täida enam ammu tühja kohta, hakkavad meditsiiniliselt lastetud, homod või lihtsalt üksikud hinged, kuid ka need, kes oma nooruspõlves ei hoolinud perekondlikest väärtustest, huvituma järeltulijatest, sest mida edasi liigub aeg, seda üksikumalt nad ennast tunnevad.
Lapsendamine on kõigi nende inimgruppide puhul vaat et ainuvõimalik lahendus. Kui on nõudlus, tekib ka pakkumine, ja täna on selleks lapsed arengumaadest.
Adoptsiooni puhul on oluline meenutada, et me ei saa muule maailmale omistada arusaamu, mis meile endile sobivad. Rein Raud räägib ühes oma hiljutises loos "universaalsetest parameetritest", millega ta ei taha nõustuda, ning leiab, et üldistused enda kultuuri põhjal võivad osutuda ohtlikeks.
Lääne perekonnamudel on lihtne - sellesse kuuluvad enamasti vanemad, kes oma laste eest hoolt kannavad. Kuid laias maailmas on kohati perekonnal laiem, mitmetahuline iseloom, mis tähendab, et vanemateta lapsukese eest kannavad solidaarselt hoolt tema vanavanemad, onud ja tädid, kes kõik mängivad tähtsat rolli järeltulija üleskasvamisel. See tähendab, et Aafrikast röövitud lapsed, isegi kui nad olnuks Sudaanist, ei pruugi olla kohalike mõistes orvud ja seega ei sobi nad meile adopteeritavateks. Kui rikkad soovivad nii väga vaeste eest hoolt kanda, miks ei korralda nad seda mõnel muul moel?
Baieri kaunitarid Türgisse?
Teisest küljest - me piirame innukalt sissepääsu Euroopasse ja ümbritseme end immigrantide eest kaitsvate tõkete ja müüridega, kuid ei pelga süütuid lapsukesi. Miks? Kas seepärast, et nad on armsad, neil on piisavalt aega "meietaolisteks" muutuda ja läbini integreeruda, või kuna nad pole veel piisavalt küpsed, et meie streikivat tööturgu ohustada? Uskumatult skandaalne on Prantsusmaa värske plaan hakata kohaldama leg aalsetele sisserändajatele DNA proove, kui nood soovivad, et perekond saaks neile uuele maale järele tulla. Rääkimata Euroopa Liidus tavapäraks muutunud nn immigration choisie nähtusest, ehk valikimmigratsioonist, mille puhul sisserändajaid valitakse vastavalt riigi vajadusele teatud profiili või kogemusega inimeste hulgast, et kindlaid ametikohti või tööpõlde täita.
Kuidas suhtuksime lapseröövi, kui see oleks toimunud meile lähemal? Mida tunneksime, kui näiteks Frankfurter Allgemeine kirjutaks ühel päeval, et käputäis türklasi võttis endaga Lõuna-Baierimaalt kaasa tosin Saksa kaunitari, et neil oleks Anatoolias midagi, millega sõprade ees uhkustada? Veelgi rusuvam oleks lugeda Postimehest, kuidas meie idanaabrid viisid veoautoga terve maakooli täie eesti algkooliõpilasi üle Pihkva piiri Venemaale, sest neil jäi lapsi puudu.
Aafriklasi on adoptsioonikaasuse puhul šokeerinud enim teadmine, et kunagised kolonisaatorid arvavad endiselt, et võivad Aafrikas teha seda, mida süda lustib, kas või "heade kavatsustega" lennukitäie täiesti harilikke lapsi röövida. Vaimukalt kirjeldas juhtunut ühes Euroopa päevalehes ilmunud karikatuur, kus aafriklanna käratab oma pojale: "Vaata ette! Kui sa suppi ära ei söö, tuleb heasoovlik valge abitöötaja ja võtab su endaga kaasa!"
Sarnasele samastumise retoorikale mängivad tihti nimelt abiorganisatsioonid, kui õnnetute aitamiseks rikkamatelt raha paluvad. Mäletan ühte reklaami, fotot, millelt vastu vaatav alatoitunu polnud mitte kuskil Sierra Leone tühermaal surma ootav neegrilaps, vaid koduhoovi liivakastis mängiv poisike. Milline hea nipp, et tõsised probleemid muidu osavõtmatule inimesele lähemale tuua! Minu šokk oli suur, sest äratuntav kujund riivas silma.
Ka Diesel sai kord hakkama skandaalse kampaaniaga "Afrika", kus gruuvisid mikrofonisoengutes aafriklannad ning leidsid külluse, šampanjapokaalide ja karusnahksete kasukate kõrvalt sente, et aidata väidetavalt Rootsis või Itaalias nälgivaid eurooplasi ning toetada puruvaeseid ameeriklasi. Rõhutamaks maailmas valitsevat ebavõrdsust, oli EurAidi loosungi all ilmunud Dieseli reklaamidel pahupidi probleemidega pööratud maailm ja gloobus, mille keskel ilutses suur Aafrika.
Võrdlus seletab maailma
Jean-Jacques Rousseau meelest algasid kõik pahed sellest, et inimene hakkas end teistega võrdlema. Paraku johtub tänapäeval ikka vaid kõrvutamisest see, et suudame teiste arvamust tähele panna. Seda toonitas mõned aastad tagasi Anna-Maria Penu arvamuslugu Eesti Päevalehes, kus autor ebaseaduslikku immigratsiooni käsitledes vahetab hispaanlase ja aafriklase osad: "Ta on valiku ees, kas lasta perel nälga surra või minna Keeniasse, kuid kohapeal selgub, et piimajõgesid ja pudrumägesid pole. Töö leidmine pole kerge. Lisaks vaadatakse teda igal pool kahtlustavalt ja hukkamõistvalt, sest ta on valge koletis, kes kohalike meelest nende maisijahust valmistatud pirukast ka tükki hammustada tahab. Tagasi koju minna ei saa, sest viimase raha kulutas ta lennupileti peale." Huvitav, kas eurooplaste arvamus immigrantidest muutuks, kui nad suudaksid end kas või korraks seada sisserändajate igapäevaellu? Mis saaks meie vaadetest siis?
Oma kõnes Euroopa Parlamendi täiskogule paar nädalat tagasi rõhutas Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy midagi väga olulist: "Demokraatia tähendab seda, et kõige üle vaieldakse." Meil on hulga vastamata kü ;simusi. Näiteks, miks šokeeris lastevarastamise sündmus aafriklasi rohkem, kui tegu väärt oli? Kuidas tunnevad end idaeurooplased, kes mitu aastat pärast ELi laienemist endiselt mitmetes liikmesriikides töötada ei tohi? Miks tunnevad eestivenelased end just nii, nagu nad end tunnevad? Või kas või seda, mida mõtlevad iraanlased, kui nad räägivad paatoslikult tuumatehnoloogia arendamisest tsiviilotstarbel? Ma ei taha käesolevaga hakata iraanlasi kaitsma, püüan ainult selgitada, et Lääs pole kordagi üritanud probleemi näha läbi sealsete silmade.
Üks Aasia vaibakaupmees õpetas mulle kord: tõelise Pärsia vaiba värv sõltub sellest, kustpoolt talle läheneda. Põrandavaip, mis ühest küljest paistis hele, tumedate ornamentidega, mõjus teisel poolt hoopis heleda mustriga ja tumedates toonides. Võta siis kinni, millist vaipa osta, või veelgi enam, mispidi teda tuppa maha paigutada. Nii ka meie tugevuste ja nõrkustega: tugevaks teeb meid see, kui suudame teisi veenda, et püüame arvestada nende arvamusega.
Selleks peaksime hakkama maailmas pisut teisiti mõtlema ja käituma. Jean-Jacques Rousseau on kunagi öelnud ka seda: "Ma ei ole ehk parem, kuid vähemasti olen ma erinev." Antud kontekstis mõjuksid need kuulsad sõnad veelgi selgemini tagurpidi: Ma võin olla erinev, kuid see ei tähenda, et olen parem.
