Vihkan Rate.ee-d, mis tapab mu väikevenda - pange see kinni!
"Ma olen oma noorema venna pärast nii õudselt mures, et... tahaks kohe naiivselt karjatada: pange Rate.ee ometi kinni!" ütles mulle üks keskkoolipoiss. Tal oli silmis nii sügav valu, et seal tundusid lausa pisarad olevat. "Ajakirjandusel peaks ju ometi mingisugustki võimu olema. Meedias algatati õigustatud sõda selle interneti-hulluse vastu. Aga see jäi kuidagi pooleli. Räägiti, et näiline tegelikkus neelab noored inimesed alla. Et virtuaalses keskkonnas elamine asendab tegeliku elu ja suhted, pärsib arengut ja asendab tõelised suhted kujuteldavatega. Kurdeti ju, et Rate-sugused pseudo-elamise mülkad paljundavad viltuseid väärtusi. Ja et mingi kitsas ebaeetiline seltskond rikastub teiste inimeste häda pealt.
Ja siis taanduti võimetult. Kas tõesti ei saaks midagi teha, et niisugune mürgine nähtus kinni panna ja ära lõpetada? Milleks siis avalik sõna üldse on, kui tal mingit väge ega võimu ei ole? Tee midagi!"
Noormees kirjeldas, kuidas temast paar aastat noorem vend jookseb koolist tulles arvuti peale tormi. Sukeldub Rate'i jututubadesse ja kommenteerimise maastikku. Heitleb selle nimel, et oma pilte üles riputada. Fabritseerib halenaljakaid ürgisase pilte - palja ülakehaga, kitarriga... - millel pole kõhetu koolipoisiga kui tegeliku temaga tegelikult mingit pistmist. Korjab ja kerjab neile narridele fotodele tunnustust. Ilgutakse kohati halastamatult läbi. Kannatab õelate kommentaaride all - aga roomab mingit perversset sadomaso-kaifi tundes üha uuesti kolakat saama. Klõbistab ja hingeldab arvuti ees üha neeldunuma fanatismiga, nii et temaga ei saa enam siin ja praegu, silmast silma, elusate inimeste vahelist juttu rääkida. Kui vanemad vähegi valvsuse kaotavad, ei lähe poiss trenni ega huvialaringidessegi - aina koogutab maagilise arvutiekraani ees ja püüab sinilindu.
"Ma tean üsna hästi, mida ta tunneb, sest mul endal oli mõne aja eest samasugune Rate'i-sõltuvus. Ma ka pildistasin ja riputasin, lasin sõpradel end positiivselt kommenteerida, kooserdasin mööda virtuaalseid jututube ja arvasin, et mul on jube šefilt lai tutvuskond ja palju sõpru. Ainult et kui midagi tegelikku oli vaja teha, polnud mul mitte kedagi. Iseennast ka ei olnud. Rebisin ennast sellest hullusest lahti. Alguses oli paha olla küll - täiesti õhku astunud, tühi ja maha jäetud tunne. Higistasin ja närveldasin, nagu doosinäljas narkar. Aga mõne aja pärast õppisin uuesti tegelike inimesega juttu ajama, raamatuid lugema ja trennist rõõmu tundma, mitte mõtlema, et saaks ruttu koju arvuti taha.
Kui väikevennaga rääkimine ei mõjunud - ei õnnestunud teda kuhugi kaasa kutsuda ega millestki tõelisest huvituma panna - blokeerisin tema kontod-värgid ära. Selle peale tegi ta politseisse avalduse. Laamendas ja mürgeldas silmade kilades mööda maja ringi. Teatas, et ta on blokeerimise tõttu sõpradest ära lõigatud. Et ta ei saa ilma oma keskkonnata elada. Ja tegi avalduse. Täitsa pees. Vanematel oli tükk klaarimist. Aga miski pole tegelikult senini klaaritud. Vend on võõrandunud nii vanematest, minust kui iseendast. Ta on nagu surnud. Hinded lähevad järjest alla, millegi päris-värgiga ta ei tegele, ühtegi elusat inimest tal ümber pole. Ainult higistav keha on meie hulgas. Mul on hirm. Tehke ometi midagi!"
Vaatasin selle ahastava pöördumise peale siis üle hulga aja, mis seal Rate.ee-s toimub. Süütult õrnroosa lehekülg. Mitte selline frivoolselt õhetav, nagu Flirt.ee oma. Ega mitte selline beebiroosa müra, nagu Perekool.ee. Rate'i värvi roosa, teate küll. Kasutajaid umbes 300 tuhat. Sel hetkel, kui mina sinna kiikasin, oli sees umbes 4000. esilehel lapselike plikapiltide vahel vannis šampanjaga loosklev tätoveeritud kutt nägi välja naljakalt kõle, mitte kellelegi millegagi ohtlik. Ehkki nende pseudo-šeffide, ersats-erootiliste piltide pärast on onud-tädid meedias kõige rohkem muretsenud.
Kümme käsku, mida koduka haldajad külastajatele üles lugesid, olid üsna vaimukad ja asjalikud ning hetkel käis tähelepanu tõmbav, mingilgi tasemel mõttetegevust õhutav küsitlus blogimise kui nähtuse ümber. Kümme käsku keelasid küll tegijate kritiseerimise, ent mina kui filoloog ei saa siiski kuidagi kritiseerimata jätta fakti, et kirjas seisis "vaata ülesse". No kuulge, väike lapski reageerib paremini emakeelsele käsule "üles", mitte vildakas-kööbakas "ülesse"...
Püüdes end kurssi viia selle keskkonna majanduslike hoobadega - mille eest ja kuidas makstakse, mida tähendab boonuspunktide ostmine, mis tähendab "maksa avaliku toa eest", milles seisnevad Rate-mobiili eelised - meenutasin paljude tuttavate muret. Et teismeliste jaoks on selles roosas reaalsuses kätkev miskipärast oluliselt paeluvam kui tegelikkus. Nii paljud lapsevanemad kurdavad, et mida iganes lapsele ka pakkuda ja võimaldada, osta ja ette panna - virtuaalne "sõpruskond" kipub ikka väekam olema ja noore inimese ratsutamistrenni ja tantsustuudio asemel enda hõlma kangutama. Nii et ei saa öelda, justkui Rate'i varjuksid külma ja hoolimatu maailma eest need, kellel midagi muud ei ole. Õgiv sõltuvus tekib ka neil, kellel oleks kõik unelmate lapsepõlve juurde kuuluv nagu olemas.
Klikkides mööda pildikommentaare ja päevikuid mõtlesin, et ehkki teismeliste kõnepruuk, karjuvalt vigane emakeel ja väärtus-kriteeriumid tekitavad paratamatut võõrastust, pole asi iseenesest ju paha. Nagu pole hukatuslik kirves, mis on välja mõeldud puude lõhkumiseks - aga mõni purustab sellega, näe, päid. Või auto, mis on olemuselt üks suuremat sorti tarberiist - aga kujuneb nii paljude käes taparelvaks. Sama on kõigega - vale kasutamine ei tee kasutatavat iseenesest veel halvaks.
Rate pakub välja oma "puu" - selle kaudu saab kätte ülevaate klubidest-hobidest, üritustest-muusikast, meelelahutusest-vestlusteemadest, ilma et roosa vahu seest üldse mujale lähekski, ilma et muid otsingumootoreid vajakski. Selline kõikehõlmavus muidugi süvendabki kogu maailma hõlmamise ja kontrollimise illusiooni. Et rõhuvalt enamlikud on statistiliselt spordi- ja klubihuvid, mitte teater ega kirjandus, võib küll meelitada oigama, et noorus on hukas - aga selles pole ju otseselt süüdi Rate.ee. Seal lihtsalt avaldub tegelikkust iseloomustav peegel ja statistika.
Fakt, et Rate annab ülevaate Eestis tegelikult toimuvast, on muidugi sõltuvuses olija perele väike lohutus. Nii, nagu midagi üleliia rõõmustavat pole ka selles, kui ülekaalukalt juhib koolide pingereas Tartu Kutsehariduskeskus - on nii Tartu kui Tallinna kõrgkoolidest püüdmatult esimesem. See näitab, et... Seda, mida see just näitab.
Foorumisse vaadates meenusid mulle mu enese internetti varjumise perioodid. Olen beebisid oodates heljunud Perekooli foorumis, vaadanud, millest ja kuidas räägivad ja kurdavad, rõõmustavad ja jagavad teised rasedad ja raseduse lootjad, sünnitajad ja pisiperelised. Ka sellises näiliselt süütus ja helges foorumis kooserdamine kujuneb, muide, sõltuvuseks. Iga toimetuse-soorituse järel hakkad vaatama, kes vahepeal millest Perekoolis rääkinud on. Tikud kah kommenteerima. Saad vastu näppe. Kui endal on süda paha ja halb tuju, elad end seal välja. Igast päevast läheb aina rohkem tunde tühja klõbistamise peale - nii et süda on järjest paham ja tuju halvem.
Ent Perekoolist pääsemisele aitab kaasa lapse sünd. Siis on nii üldine lapp ja mopp, et pole aega. Nagu pole beebi kõrvalt aega ka sõltuvuseks kujunevate ristsõnade lahendamiseks. Ja silmad ei pea ju ka sellele mahvile vastu - aga silmi on vaja tööks ja tegelikkuseks, mitte foorumiteks ega ristsõnade lahendamiseks. Seda tuletab uus elu ehedalt ja häälekalt ja igal hetkel meelde - ja aitab sõltuvusest välja.
Noort inimest, kellel on ainult tema ise - kui sedagi - ei kaitse ei teine elu ega mure oma silmade ja aja raiskamise pärast. Teda ei saa kaitsta ka ligimesed, nagu nähtub nii paljude õnnetute omaste ühisest ahastusest. Ent õigupoolest pole ju ka selles, nagu ka igihaljas tõdemuses, et noorus on hukas, mitte midagi uut. Läbi aegade on eriti nutikad ja julmad isikud alati rikastunud teiste häda pealt. Nii tekkisid pangad ja bordellid ja muud traditsioonilised liigkasu-hõlptulu allikad, mis ammutavad oma jõukuse hädasolijate vabatahtlikest andamitest. Kuni rikastuja ei tekita ise seda häda, mille pealt rikastuda, on kõik enam-vähem eetiline.
Nihkes maailm ja ebatõelised inimesed on siiski interneti-keskkonna tekitatud. Vaadake neid üht jalga pidi virtuaalias elavaid paare, kes loendavad netis oma koosoldud päevi. Nagu istuksid "srokki" ja veaksid ristikesi seinale. Selles on midagi perversset, mis poleks saanud ilma internetita tekkida. Aga siis oleks tekkinud midagi muud - kui perverssus tahab tekkida, ju ta leiab selleks ikka võimaluse.
Kusjuures Tegijate rubriik ja päevikute fenomen tekitab samas ju teretulnult eksistentsiaalseid arutlusi. Et kesse siis ikkagi on tegija ka päriselt ja tõeliselt, mitte ainult virtuaalsel tasandil. Ja mis tasemest-üldistusastmest-huvitavusest alates hakkab päevik ja blogi ületama oma-naba-raadiust ning kerkib tiražeerimist väärivaks kultuurinähtuseks. Kasvab raamatuks. Saab samastumisvahendiks ja peegliks. Jääb dokumendiks.
Rate.ee on meie ajastu peegel ja dokument. Nii kuulsate kasutajate kui populaarsemate huvialade rubriigid, mis seal sees leida, võivad ajada ahastusse ja appi hüüdma - ilm on hukas, väärtushinnangud mokas! - ent tegelikkust meie hädakarjed ju ei muuda. Kui see roosa udu kinni sulgeda, oleks praegusest veel enam noori kaubanduskeskustes hängimas ja tänavatel nõela ja kama ohtlikus läheduses tšillimas. Ent mida ikkagi teha nende noortega, kes lakkavad elamast ja ainult kümblevadki klahvide klõbinal ses umbluus? Kuidas aidata ja lohutada nende vendi-õdesid-vanemaid, kes oleksid otsekui selle noore inimese juba kaotanud?
Ju peaks lootma ikkagi kokkulepetele. Et Rate'is võib kühveldada näiteks pool tundi või tunni päevas. Ja seda pärast koolitööde ja treeningute ärategemist. Ning mitte uneajast.
Ent selliste kokkulepete järgimist on vaja pidevalt kontrollida. Kas teie teate, mida teie laps kell 12 või 1 öösel teeb? Magab ta ikka tõepoolest oma voodis - või on hiilinud arvuti taha ning kümbleb kas Rate'is või mõnes muus neelavas-lummavas ase-unenäos? Kontroll eeldab privaatsuse eksitamist. Privaatsusse tungimine on vähem või rohkem vägivaldne. Seega tuleb meil oma lapsi interneti-mülgaste eest jõuga kaitsta. Mida suuremad-vanemad lapsed, seda rohkem jõudu läheb vaja, seda vägevam on vald, mida kontrolli all hoida.
Ma tean - nii tänu empaatiavõimele kui isiklikest kogemustest -, kui õudne tunne on noormehel, kes vaatab abitult-võimetult pealt noorema venna internetti-uppumist. Kui kohutav on näha, et blokeeritud nettipääs vallandab tõepoolest narkomaani doosivajadusele sarnaneva võõrutus-kooma - füüsilise kokkukukkumiseni välja. Näilisest keskkonnast sõltumisel on tegelikud tagajärjed.
Ent seda labürinti ei saa kinni panna ega ära keelata. Tuleb loota, et loomulikud kaod ei ole siiski liiga suured. Ja et su oma kallis kaim ei satu nende loomulike kadude hulka - netis kaduma läinud. Ning selle nimel, et virtuaalsuse-sõltuvuses lähedasi tuttipidi vee peal hoida, peab vist tõepoolest mõõdukalt, aga kindlalt vägivaldne olema. Ja ära ootama, mis tuleb järgmiseks. Mis saab olema see järgmine tasand, mida vaadates peame ohhetama, et oli see ilm enne, mis ta oli, nüüd on lõplikult hukas. Ent selle järgmise väärastumistaseme äraootamine pole muidugi põrmugi lohutav poisile, kes minult abi palus.
Anna andeks, ei saa aidata...
Aga muide, poiss, kui sa praegu siit veebi-Ekspressist mu abituse-tõdemust loed, siis luba küsida: mida sa ise siin internetis kooserdad, kui väikevenna sõltuvuse pärast muretsed - kao arvutist välja ja mine trenni või kinno, mees!
