Uue aja romantikuid jagub - neid, kes vaimustuvad eneseabiõpikutest või täiskasvanute muinasjuttudest. Vana kooli romantikuid jääb aga aina vähemaks. Neid, kel on lisaks tundelisele meelele veidi sügavam teadmiste- ja kogemustepagas. Jaan Kap­linski on üks neist. Temaga koduneb kohe ja võib rääkida ükskõik millest - juudi klezmer-muusikast ja kadunud afgaani väepealikust, inkadest ja soome ökofašist ­Pentti Linkolast, Nepaali maoistidest ja zen budismist. Ta ei ole igal teemal spets, ei väidagi, et oleks, kuid tal on renessanslik huvide küllus.

Nagu klezmer-muusikaski vahelduvad Kaplinski pilgus kelmikus ja kurvameelsus, üldmeeleoluks on aga mõnus mõtlikkus.

Jaan valdab võru, vene, soome, rootsi, prantsuse, inglise, itaalia, portugali, hispaania ja saksa keelt, vähemal tasemel isegi hiina, heebrea, jidiši ja araabia keelt, kuid ei tea mis on filmitreiler ja pole kunagi kasutanud youtube'i. Kindlasti poleks ta teadnud ka inglise jalgpallureid ja eesti teletähekesi, kui neid oleks nimetatud.
Respect!

*

Jaapanis öeldakse, et kui tahad olla ühe päeva õnnelik, joo ennast täis. Kui tahad olla aasta aega õnnelik, võta naine. Kui tahad olla kogu elu õnnelik, hakka aednikuks...
Olen olnud omajagu aednik, istutanud sadu puid ja põõsaid (miks halvustame põõsaid! "Võsa!"?), pidanud mesilasi, niitnud, teinud metsatööd ja õppinud, et selles on oma võlu ja õnn. Õnn on midagi, mis sünnib vahel niisama sus endas, äkitselt tunned, et oled lihtsalt õnnelik. Mingi erilise põhjuseta. Mäletan, et tundsin seda kord maal kruusateed mööda astudes.

Teine kord kaubamajas käru lükates. Võib-olla lihtsalt pääses valla tubli annus endorfiine, mõnuaineid. Muidugi on ka põhjusega õnne olnud, kõige enam armastuses, teise inimese suures soojas läheduses. Aga see, nagu iga põhjusega õnn, võib katkeda. Asenduda meeleheitega. Olen vist inimene, kes poeb kitsast mulgustki läbi, aga peab ennast enne tükkideks lõikama. Või laskma teisel lõigata.

Aga aednik ma päriselt olla ei tahaks. Ei viitsi enam ja ei jaksa ka. Aed tähendab hirmus palju kohustusi. Õunapuud tahavad lõigata, marjapõõsad ka, vaarikad ka. Lilled on eriti nõudlikud, nagu mõned aiaviljadki. Pargiga on lihtsam. Suur osa puudest saab ise hakkama, kui kasvuhoog käes. Kõige toredam on ikka mets. Olen sisemaa inimene, merega mul pole sügavamaid sidemeid, metsaga küll. Ja rabaga.