Sillaneitsi Koidula unistas hõimurahvaste ühistulevikust
Aarne Ruben on kirjutanud 21. jaanuari Delfisse enam kui 400 kommentaari järgi otsustades päeva populaarseima artikli, milles pakub Jannseni-Paciuse Mu isamaa, mu õnn ja rõõm asemele Eesti hümniks Koidula-Ernesaksa Mu isamaa on minu arm. Mõlemad tekstid kõlasid esimesel üldlaulupeol 1869, viimane Kunileidi-Saebelmanni viisiga. Muide, ka praegust Euroliidu hümni, Schilleri/Beethoveni "Oodi rõõmule" lauldi Jannseni tõlkes juba esimesel laulupeol. Huvitaval kombel on aga juba 1881. aasta Sakala avanumbris kirjeldatud nekrutite ärasaatmist Tartu raudteejaamast, kus toodi välja (Vene) riigilipp ja pärast keisrilaulu lauldi suure vaimustusega Koidula-Kunileidi Mu isamaa on minu arm. Nii et see laul on ka esimese eesti (mitte Eesti!) hümnina kõlanud.
Kommentaatorite püüd kõike halvustada teeb kurvaks ning kurjaks, kuigi positiivne on enamuse püüd traditsioonilist hümni kaitsta. Koidula vastu kõlab argument, et tema ema olnud sakslane ja oma lapsed kasvatanud ta sakslasteks. Mõlemad väited on valed. Mul õnnestus juba Koidula saja viiekümnendaks sünniaastapäevaks 1993 tõestada, et tal oli täielik alus oma soome sõbrale kirjutada, et nii tema vanemad kui vanemate vanemad olnud kõik täiseestlased. Sellekohane artikkel ilmus Keele ja Kirjanduse detsembrinumbris 1993 ja arhiiviuuringutel põhinevas artiklikogumikus "Tõed ja tõdemused" (1998 ja 1999) koos põlvnemistabeliga kuuenda põlve esivanemateni, kes kõik on maarahva seast. Sama tabeli leiab ka minu Jannseni-raamatust "Postipapa" (Tänapäev, 2006). Muidugi ei ole põlvnemine esmatähtis. Näiteks ärkamisaja suurima rahvuslase Carl Robert Jakobsoni ema oli venelanna, samuti Konstantin Pätsi ema.
Koidula õnnetus oli abielu saksastunud lätlase Michelsoniga, kes põlgas eestlust, eraldas tütred rinnavähki põdevast Koidulast (ema surres oli üks 10-, teine 8-aastane) ja hiljem sisendas neile, et vanaisa Jannsen oli sotsialist ning ema kirjutas sakslastevastaseid luuletusi (selles olid nad veendunud surmani - vt "Postipapa", lk 184). Eesti keelt ei osanud neist keegi. Tänu Jannseni sidemetele sai Michelson küll sõjaväearsti koha Kroonlinnas ja mitte kusagil Kaug-Idas (kroonustipendiaadina allus ta suunamisele). Koidula oli esialgu rahul - see tundus nii lähedal armsaks saanud Soomele, kus ta 1871. aastal külaskäigul olles oli Soome kultuuritegelaste poolt sillaneitsiks ülistatud. Tõepoolest unistasid rahvuslased mõlemal pool Soome lahte hõimurahvaste ühisest tulevikust ning Koidula isegi püüdis luua oma kirjavahetuses Antti Almbergiga mingit ühiskeelt. Nende püüdluste kaja on ulatunud meie tänapäevagi Talsingi ideena. Lugege sajakroonise tagaküljel olevat nelikvärssi. Kujundajale oli tarvis käekirja näidist koos luuletaja allkirjaga. See on aga 1880 kirjutatud tsükli Soome sild avaluuletuse lõpp:
Silla otsad ühendatud, kandes ühte isamaad...
Sidemed Soome kultuuritegelastega tekkisid Jannseni perekonnal varsti pärast Tartusse kolimist ja muidugi püüti ka laulupeoks hankida soome laule, kus Runebergi-Paciuse Maamme oli juba kujunenud rahvuslauluks. August Annist on 1937. a võrrelnud Jannseni teksti Runebergi rootsikeelse originaaliga, arvestamata võimalust, et Jannsen võis kasutada soomekeelset. Ta pidas tõenäosemaks, et Jannsen sai eeskuju Reigi õpetaja C. Rinne "Paatsiuse" viisile kirjutatud Hioma- ehk issamaa laulust. Sama väidab EE. Aino Undla-Põldmäe on aga 1970ndatel kindlaks teinud, et laul Maamme tuli Jannsenite koju 1867. aastal ilmunud H. Wächteri neljahäälsete soomekeelsete meeskoorilaulude kogumikuga, kust Koidula umbes 1868. aasta lõpul on teinud Jannseni jaoks soomekeelse teksti reaaluse tõlke saksa keelde (Vt "Postipapa", lk 175-178).
Nii on pooljuhuslikult teostunud üks osa ärkamisaja unistusest - vähemalt hümni viis on meil soomlastega ühine. Muide, ühisriigi võimalikkuse üle arutleti ka Eesti Vabariigi rajamise ajal, ja Jüri Vilmsi missiooni üks teemasid oli ka selles asjas maad kuulata (punavalitsuse juures - ta veel ei teadnud, et Soome oli saabumas Saksa diviis meilegi tuttava kindral von der Goltzi juhtimisel, kes olukorra valgete kasuks pööras).
Jannseni-Paciuse hümni püüti välja vahetada juba sõjaeelses Eesti Vabariigis. Ka argumendid olid enam-vähem needsamad mis tänapäevalgi, mil küsimus aeg-ajalt uuesti päevakorda võetakse. Eelviimane rünnak oli Jaak Urmeti artiklis "Eesti hümni sõnad sisuliselt, vormiliselt ja moraalselt vananenud" (Eesti Päevaleht 15. III 2005). Karta on, et nagu 1930. aastail, ei laekuks konkursile ka nüüd midagi tuumakamat. Koidula-Ernesaksa "lauldud, päheõpitud ja südamesse võetud", spontaanselt hümniks kujunenud Mu isamaa on minu arm on pidulik, kurb ja raske laulda. See on loodud Koidula saja aasta juubeli aastal, 1943. aastal rasketel sõjapäevadel. Las ta jääda koorilauluna laulupidude hümniks. Pealegi, kui juba sümboolikat revideerida, tuleks ka taanlaste vapp välja vahetada.
