40 aastat kestnud kodusõda on Kolumbias surutud halva kuulsusega džungliosadesse, kuhu tavaturistil asja ei ole. Ning inimröövi ohvriks on oht langeda siis, kui oled kohalik rikkur või poliitik või siis mõne välismaise suurkompanii kõrge ametnik - turistil ei ole kaugeltki piisavalt rahalisi ressursse ega poliitilist mõjuvõimu, et tema röövimine võiks FARCile (vasakäärmuslik relvastatud rühmitus - toim.) või teistele organisatsioonidele huvi pakkuda. Palju suuremaks ohuks on armuda selle maa imekaunisse ja mitmekesisesse loodusesse, elamusterohketesse linnadesse ning heasüdamlikesse ja äärmiselt külalislahketesse kolumblastesse, nii et koju jõudes jääb kustumatult kummitama küsimus, kuidas sinna vaid tagasi saaks. Seepärast jäävadki paljud külastajad Kolumbiasse märksa kauemaks, kui nad alguses plaanisid.

Bogotá - paabel keset mägesid
Bogotá laiutab koos oma 8 miljoni elanikuga merepinnast 2600 meetri kõrgusel. Seetõttu on ta õhtuti pisut jahedavõitu - kuigi meie eesmärk ei ole kindlasti mitte päikese käes päevitamine, eeldaks külmast Eestimaa sügisest päikeselisesse Lõuna-Ameerikasse lennates siiski ka pisut sooja. Sestap ei peatu me siin ülemäära kaua, kuid siiski piisavalt, et tutvuda parimaga, mida Lõuna-Ameerika suuruselt neljanda riigi pealinnal pakkuda on. Ning seda jätkub - kaunid muuseumid, maitsvad toidud ning pulbitsev ööelu. Eraldi märkimist väärib Bogotá vanalinn - ta ei ole võib-olla nii maaliline kui UNESCO kultuuripärandisse kuuluv Cartagena, kuid kui lisada konteksti hulk väga veidraid, heas mõttes süngeid ja isemoodi baare ja klubisid veel rohkem isemoodi inimestega, saame koosluse, mida lihtsalt peab kogema. Bogotás (nagu ka näiteks naaberriigi Peruu pealinnas Limas) elab rikkam elanikkond vanalinnast kaugel ning vanalinna on koondunud see "värvikirevam" osa elanikkonnast. Erinevalt aga Limast (kus ometi käib Bogotága võrreldes tunduvalt rohkem turiste) on öine Bogotá vanalinn ikkagi enam-vähem turvaline, nii et enamik seljakotirändureid ka selle oma elamis- ning väljaskäimise kohaks on valinud.

"Kohustuslik" on Bogotás ära käia ka Monserrate mäe otsas, mis asub ülejäänud linnast veel 500 meetrit kõrgemal ning kus on kaunis kirik ning selgema ilmaga imeline vaade tervele linnale kogu selle ilus ning pahelisuses. Kuigi mäe otsa saab ka köisraudteega, otsustame meie vahvate spordipoistena tõusta selle tippu jalgsi. Põnev rada on palistatud kireva seltskonnaga, kes müütavad käepärastest vahenditest kokkuklopsitud putkadest sööki-jooki ning elavadki sealsamas. Kuigi reisiraamatud soovitavad seda mõnekilomeetrist rada röövimisohu tõttu vältida, on olukord selles osas kardinaalselt muutunud - pumppüsside ja kiivritega varustatud sõjamehi hakkab silma iga mõnesaja meetri järel. Mis muidugi tuletab meelde, mis riigiga on tegu. Samas - kui vaid mõned kuud tagasi oli politseivalve nimetatud teelõigul vaid pühapäevahommikuti, et inimesed saaksid oma jalutamis- ja ronimisjanu rahuldada, siis nüüd on korravalvurid kohal iga päev kuni lõunani. Mis tähendab, et pärast seda ilmub kohale teistsugune kontingent, kellega kohtumist soovitavad kohalikud iga hinna eest vältida.

Amazonas - vihmamets teiselt planeedilt
Minu jaoks kaalub Amazonase vihmamets mitmekordselt üles kõik vaatamisväärsused ning kohad, kuhu mu jalg eales on astunud. Selles džunglis lihtsalt on mingi sõnulseletamatu vägi, mis kutsub sind tagasi ning imeb endasse sellise jõuga, et kaine mõistus ainult imestab. Lisaks kõigele maiste meeltega kogetavale - lopsakale loodusele, mitmekesisele faunale ning särasilmsetele ja kaunitele indiaanlastele - on selvas see miski, millest esimesel korral saad aru alles siis, kui sealt välja tuled.

Meie tee viib meid linnakesse nimega Leticia. Kuna FARC ning muud mässulised teevad oma musti tegusid enamjaolt just metsades, siis on Leticia enam-vähem ainuke koht Kolumbia peagu kolmandiku riigi pindalast enda alla võtvas džunglis, kuhu tavainimesel minna tasub. Pealegi on see ka ainuke punkt Kolumbias, mis asub Amazonase jõe enese ääres. Ühtegi teed sinna ei vii, seega on ainuke mõeldav transpordiviis lennuk. Välja astudes on esimene tunne, et oled astunud aurusauna - õhk on kirjeldamatult niiske. Sellega aga harjub kiiresti. Leticia on väike piirilinnake Kolumbia, Brasiilia ning Peruu piiride puutepunktis. Seega on seal võimalik poole tunni jooksul kõigi kolme riigi n-ö linnukesed kirja saada. Vastupidi Lõuna-Ameerika maismaapiiridele, kus tihti asub mingi osa "eikellegimaad", lokkab salakaubavedu ning kuritegevus, on Leticia vaata et kõige turvalisem koht Kolumbias üldse. Liigeldakse peaasjalikult mopeedidega ning lastesõbralikus ühiskonnas ei ole takistuseks, kui ratta peale on lisaks abikaasale vaja võtta ka kolm eri suuruses last.

Mopeedirent terveks päevaks maksab meie rahas 150 krooni ning kuna ka liiklus on siin Kolumbia rahulikem, on see suurepärane viis mõne tunniga kogu linnakese, ning ühtlasi kõrval asuva Brasiilia linna Tabatinga kõige kaugemadki nurgatagused tänavad läbi sõita. Toimivat piiripunkti nende linnade vahel ei ole, seega keegi Brasiilia viisat (mida meil loomulikult ei ole) ka õnneks küsima ei tule. Kehtivad aga isegi liikluseeskirjad - mitmel tänaval põristades hakkavad vastutulijad signaalitama ning kätega vehkima: mees-mees, sa sõidad ühesuunalisel tänaval vastuvoolu. Mitte miski aga tänava otstes ega ristmikel ei kinnita seda tõsiasja - liiklusmärgid lihtsalt puuduvad, kuid tundub, et nii on kokku lepitud ja katsume selle siis meelde jätta. Ning kuna erinevalt Tabatingast pannakse Kolumbia poole peal pahaks ka ilma kiivrita sõitu, siis on tinglikus piiripunktis selleks puhuks kiivrilaenutus, kust igaüks saab kiivri laenata, ning kui asjad selles linnapooles aetud, ilusti tagasi anda.

Õhtul panevad kõik noored paremad riided selga ning asuvad oma võrridel mööda linna ringi kruiisima. Alguses ei saagi sellest aru, kuid baarid on inimestest mõneti tühjad ning ühe koha peal istudes hakkab möödavurisev pilt tasapisi korduma - nagu multifilmis, kus sama tausta kasutatakse mitu korda. See ongi kohalik komme ennast näidata ja teisi vaadata: tüdrukud istuvad oma ratasel elegantselt kaks jalga ühele poole ning jälgivad tänaval toimuvat, piloteerides sellest hoolimata suurepäraselt oma mopeede tihedas patseerijate voolus aina ringi ja ringi. Muretu baila haarab endasse - vahvamat küla on raske ette kujutada.

Kui tahes vahvad aga ei ole džunglilinnad, kuhu ei vii ühtegi maismaateed, ning kui tahes võimas Amazonase jõgi ise - tõeline, metsik, puutumata ja ürgne loodus algab siiski tükk maad Amazonasest eemal, tema lugematutel harujõgedel sügaval metsas. Ning kuna floora ja fauna võivad seal osutuda ikkagi üsna vaenulikuks, peab eluisuga gringol sügavale metsa minekuks olema teejuht ning varustus söögi hankimiseks ning magamiseks.

Selleks puhuks aga viib meie rännak meid üle 700 kilomeetri ülesjõge Peruu sügavustesse, edasi Amazonase jõe alguspunktist, kus roosad jõedelfiinid mudakarva vees lupsu löövad, harujõgedele, kus piraaja näkkab juba enne, kui oled jõudnud kolmeni lugeda, ning magada tuleb kahe puu vahele tõmmatud võrkkiiges lageda taeva all.

Piraajade kaitseks tuleks siinkohal mainida, et nad tegelikult nii vaenulikud ei ole, kui Bondi filmides ja Ernie koomiksis näidatakse - kui sul pole just lahtist haava, ei tasu karta, et nad suplejat tülitama hakkaksid.

Lisaks loodusele aga väärivad tähelepanu ka džunglis elavad indiaanlased - kuigi enamik neist kannab tänapäeval juba t-särki ja šortse ning on tuttav mõningate tsivilisatsiooni hüvede ja pattudega, on päris sügaval metsas ka hõime, kes elavad samuti kui tuhat aastat tagasi ning ei soovi midagi teada elust, kus selleks, et olla vääriline ühiskonna liige, ei piisa asjaolust, et sul on kõht täis, tagumik palmilehega kaetud ning õlgkatus pea kohal.

Meri, rumm ja buenavista
Rändame oma Kolumbia-seiklusega mõni tuhat kilomeetrit põhja poole Kariibi mere äärde, piirkonda, kus lõbus rahvas on valdavalt mustanahaline, maitseb rumm ning kohalik aguardiente, liiv on valge ja meri roheline.

Meie esimene, nii umbes nädalane peatuspunkt on Santa Marta ning selle külje all paiknev isikupärane kaluriküla Taganga. Turismihooaeg tähendab siin eelkõige puhkavaid colombiano'sid, kuna oktoober-november aga on vihmaperiood (sellegipoolest on temperatuur 30 kraadi ringis), siis on elu üsna vaikne ning rannad peaaegu tühjad. Mis aga ongi hea, kui otsid maastikke, mis meenutavad "Losti" või "The Beachi" võttepaiku. Kõrvalasuvas Tayrona looduspargis tuleb mööda mudaseid radu jala sumbata tunde läbi metsa, kuid selle tasuks on kohati täiesti inimtühjad lahesopid, kus võid ujuda ja võrkkiiges magada seni, kuni toitu jätkub. Jumal tänatud, et see koht on nii raskesti ligipääsetav - vastasel juhul oleks siin juba ammu hotellid, bangalod ja restoranid ning sajad tüütused pakuksid päikeseprille, kaelakeesid, massaaži ja mida kõike veel. Imekaunid paradiisirannad on tayrona-indiaanlaste muistsel valitsemisalal kõigest sellest puutumata jäänud ning loodetavasti nii see ka jääb. Mõnigi neist lahesoppidest ei kõlba tugevate allhoovuste tõttu ujumiseks ka kõige vilunumatele, kuid kaunis on vaadata, kuidas troopiline mets kohtub merega. Kuigi see ei ole Amazonas, on seegi mets täis hääli - linde, loomi ja putukaid, kes kõik oma kisakoori päikese loojudes kümnekordistavad.

Et aga me ei tulnud Kolumbiasse nautima vaid kaunist loodust, liigume nii umbes nädala pärast mõnisada kilomeetrit piki rannikut lääne poole Cartagenasse.

Cartagena on mere poolt lähenevate rünnakute vastu väga hästi kaitstud ning kuigi viimane peatuspaik Santa Marta on peagu sama vana linn, on ta Kariibi merel tegutsenud piraatide korduvate rüüsteretkede tagajärjel korduvalt maatasa tehtud. Seetõttu pole seal säilinud kaunist vanalinna, mis on toonud Cartagenale kuulsuse ja palju külastajaid juba ajal, mil Kolumbia tõepoolest oli äärmiselt ohtlik paik reisimiseks. Seetõttu kohtab siin kõige rohkem backpacker'eid ja ka n-ö tavaturiste, aga ka kõike seda, mis rohke turistide arvuga kaasneb - kõikvõimalikku suveniirinänni, mida sulle tänaval igal võimalikul ja võimatumal moel pähe proovitakse määrida ja mis kokkuvõttes vähendab tunduvalt kaunite koloniaalstiilis majadega palistatud vanalinnatänavate võlu.

Kuid Cartagenas on kaks kihti vanalinna: sisemine, kus on majad nagu maalid, restoranid puhtad, elanikud rikkad ning hinnad kallid, ning välimine, mis oma vanuse poolest ei jää sisemisele alla, kuid erineb viimasest nagu öö päevast. Siia on taas kord koondunud küll vaesem, kuid seda värvikirevam seltskond. Seetõttu (ning muidugi ka hulga madalam hinna pärast) loome oma "baaslaagri" just sinna.

Lisaks linnale endale on ka Cartagena lähiümbruses vaatamisväärsusi piisavalt, et sisustada tiheda tegevuskavaga vähemalt nädal - kümmelda Totumo mudavulkaanis, käia Rosario saar­te akvatooriumis ning Playa Blancal - veel ühel imekaunil Kariibi mere rannal, kus sedapuhku aga pärlikee- ja lamamistoolimüüjatest puudu ei tule. Ning õhtud sisustada mõnes kummalises ääre-vanalinna baaris, nagu Cafe Habana, kus elav Kuuba salsa mürtsub hommikuni.

Pablo Escobari jälgedes
Medellín on koht, kus 1993. aastal lasti pärast 499 päeva kestnud jälitamist maha ­Pablo Escobar - mees, kes omal ajal kuulus kümne maailma rikkaima inimese hulka ning hoidis Medellíni kartelliga enda kontrolli all 80 protsenti kogu maailma kokaiinimüügist. Pikka aega oli Medellín üks maailma vägivaldsemaid linnu - möllasid gängid, narkoparunid, tapeti ja rööviti valimatult nii tsiviilisikuid, poliitikuid, kohtunikke kui politseinikke. Kõigest sellest pole seal tänaseks jälgegi. Medellíni elanikud ehk paisad, nagu nad end ise nimetavad, on töökad ning edasipüüdlikud ning seetõttu on Medellín kahtlemata kõige puhtam, tänapäevasem ja edumeelsem suurlinn Kolumbias.

Kui Escobarist pole tänases Medellínis lõhnagi järel, siis seda enam on võetud vaevaks eksponeerida Medellíni maailmakuulsa skulptori ja kunstniku Fernando Botero käte- ja vaimutööd. Botero-nimelist keskväljakut ääristab lugematu hulk paksukesi kujusid ning kõrvalasuvas muuseumis on teist sama palju tema maale. Kaunist vanalinna Medellínis ei ole, kuigi linn ise pärineb juba 17. sajandi algusest. Seevastu on seal palju nüüdisaegseid ehitisi ja saavutusi, mis Lõuna-Ameerikas on üsna tavapäratud - korralik tuliuus metroo, kõrged hooned ning ööelu, mis oma glamuuri ja rohke silikooniga meenutab pigem mõnda USA metropoli. Kuid kõige selle toreduse juures ei ole Medellíngi pääsenud ülimast sotsiaal­sest ebavõrdsusest, mis on omane tervele sellele kontinendile - on siingi linna servas slummid, kus inimesed elavad papist ja savist kokkuklopsitud kastides ja liiklevad eesli või muulaga, kuid oskavad sellest hoolimata naeratada.

Järgmisel päeval võtame ette teekonna Rio Claro koobastesse. Need asuvad umbes poolel teel Medellínist tagasi Bogotásse - kohas, mis veel paar aastat tagasi oli suures ulatuses mässuliste kontrolli all ning alles hiljuti on muutunud ränduritele ligipääsetavaks. See seiklus jääb meelde pikaks ajaks - koopa avastusretke kohta palju informatsiooni kuskilt saada ei ole, teame vaid, et kohapeal on võimalik leida öömaja ning kohalik teejuht, kes koobastesse viib. Nii see tõepoolest ka on - kõndinud paar kilomeetrit läbi kottpimeda metsa, jõuame majakeseni, kus saame süüa ning pigem rõdu meenutavas seinteta toas välja puhata.

Kuid kui arvasime, et koopaskäik kujutab endast midagi umbes sellist, et käid taskulambiga ringi nagu meie oma Piu­sas, siis tegelikkus osutus hoopis teiseks - Rio Claro koopa kujul on tegemist läbi mäe voolava kiirevoolulise jõe sängiga, mille läbimine eeldab pidevat mööda libedaid kive vees sumamist, mitmeski kohas paari meetri kõrguselt, prillid ühes ja taskulamp teises käes, üle pea vette kottpimedusse allahüppamist ja lõpuks veel mööda köit kosest laskumist. Sellisel hetkel suudad mõelda vaid järgmise takistuse ületamise peale.

Kolumblased ise on väga uhked oma riigi üle. 99,9 protsenti neist ei röövi inimesi ega kasvata kokaiini. Lipuvärvidesse värvitakse rõdud, laternapostid, t-särgid ja seinad.

Ning nad on väga kurvad, et maailm suhtub nende kodumaasse eelarvamusega ning pahased selle üle, et 0,1 protsenti elanikkonnast on kogu riigi ja rahvuse maine muutnud selliseks, nagu ta on. Et tõestada vastupidist, on keskmine kolumblane viisakas, abivalmis ja seltsiv. Seega tuleb retkel kasuks hispaania keele oskus - inglise keele õppimiseks puudub kohalikel võimalus ning seda nad ei oska reeglina sõnagi. Seda enam kohalikke uksi avab see, kui kolumblastega nende endi keeles suhelda. See võimaldab näha ja kogeda paljutki, mis õlgkübaraga ülbele USA turistile kättesaamatuks jääb.

Muidugi ei ole Kolumbia kokkuvõttes ka päris ohtudevaba. Kannatust, külma närvi ning vastuvõtlikkust ka kõige kummalisema suhtes peab sellel maal reisijal olema - seiklusi ning adrenaliinipurskeid jagub igasse päeva. Ette tuleb ootamatuid mitmetunniseid teeseisakuid ja valmis tuleb olla ka selleks, et tee peal patrulliv politsei või sõjavägi kõik inimesed bussist välja kamandab ning nii inimesed kui nende asjad läbi otsib - meiega juhtub seda koguni kolmel korral. Puruneb kulunud bussirehv, kuna seda vahetataksegi ainult sellistel puhkudel, mitte profülaktika mõttes. Uinuva taksojuhi auto alt eraldub sõidu ajal ratas ja keegi peale valge gringo ei oska seda vahetada.

Või kukub keset Amazonast paadil küljest sõukruvi ning taas kord peab rändur kasutama ellujäämiseks loovat mõtlemist - kiskuma paadipõhjast istmelauad, et nende abil meeleheitlikult end kaldale sõuda. Kuid kui korraks tundubki see ohtlik või kummaline, siis tagantjärele on kõik need vahejuhtumid naermaajavad, rikastavad ning üdini positiivsed - isegi see, et Bogotá lennuväljal sind taharuumi kutsutakse ning kõht operatiivselt röntgeniga läbi valgustatakse.

Viiest sealveedetud nädalast jääb häbitult väheks, et külastada kõike põnevat ja ilusat, mida sellel maal on pakkuda. Järgmisel korral jõuan kindlasti ka Kolumbia Vaikse ookeani rannikule, mis on teede puudumise tõttu palju raskemini ligipääsetav kui Kariibi meri, kuid kuuldu järgi seda imepärasem. Ning kindlasti ka maailma salsapealinna Calisse. Loodan, et selleks ajaks jõuab ka meie välisministeerium Kolumbiaga viisavabaduse osas taas kord kokkuleppele - hetkel tuleb Kolumbia viisa saamiseks isiklikult Varssavis asuvasse saatkonda kohale minna. Ma ei tea, kas selle põhjuseks on mõningate kaasmaalaste erinev tulemus mainitud protseduuris röntgeniaparaadiga, igal juhul on nii Varssavis-käik kui ka sümboolne kiiritusdoos saadud kogemuste ja elamuste nimel tibatilluke ohver.