Isetegemise õnn ja õud
Hirve tänava kant on üks salapärane koht Tallinnas, kus õhk on tiine geniaalsetest ideedest, millest paljud realiseerusid juba kinnisvarabuumi tsunamiliku hiidlaine harjal. Ülejäänud head kavatsused lendlevad aga veel praegugi selle Pääsküla ja Laagri vahelise miniasumi kohal kui nähtamatud tondid ning otsivad kohta, kuhu maanduda. Sest paiku, kus materialiseeruda, jääb üha vähemaks.
Veel viis aastat tagasi tundis see Hirve ja Põdra tänava vaheline kompaktne barakkasum end suhteliselt turvaliselt, kuid ehitusbuum tõi ka siia uued tuuled. Taeva poole hakkasid tõusma uusehitised, mis kerkisid kui lehepuru ja kuuseokkaid oma teelt eest lükkavad eluväge täis puravikud. Vaadates seda "seenemetsa", võib julgelt öelda, et siin ehitatakse loominguliselt ja täie mõnuga. Tegemist on justkui katsepolügooniga, kus võib karistamatult tulistada kõiksugu käsi- ja raskerelvadest, kartmata kellelegi mingitki kahju tekitada.
See uitmõttena loodud hobiehitajate väike õndsuseriik paistab olevat tänuväärne koht, kus kätt saavad harjutada nii kingsepp, torumees, vangivalvur kui ka ükskõik missuguse muu eriala esindaja. Koht, kus puuduvad ängistavad ehituspiirangud ning kus pole keegi midagi kuulnud diplomeeritud arhitektide koostatud, ehitusnorme ja muud õelat kiusu täis projektidest. Koht, kus saabujat võetakse vastu mitte soola-leivaga, vaid kellu ja mördiämbriga. Ning kus võib vaba voli anda oma viljakale mõttelennule ja kuhu ei tule iialgi omavalitsuse esindajad hurjutama ega kopsakaid trahve välja kirjutama.
Teisele ning veidi tõsisemale lainele keerates võinuks siin kümmekond aastat tagasi teha väikese reservaadi, kus asukatele oleks kompenseeritud täielikust ehituskeelust tingitud ebameeldivused. Seda näiteks Taani eeskujul, kus inimestele makstakse selle eest, et nood ei ehitaks oma ajaloolise väärtusega korterisse vannituba, muudest kapitaalsematest rekonstrueerimistöödest rääkimata.
Või tasuks hoopis mõni pärast II maailmasõda püstitatud soome kilpelamu uut maja ehitada planeerivalt omanikult välja nuruda-osta, originaalkujul säilitada ja kas või esialgu Vabaõhumuuseumi tagahoovi paremaid päevi ootama toimetada? Sest paljud meist ikka on päris baraki sees käinud?
Ka tulevastel põlvkondadel peaks olema võimalus oma silmaga näha, et isegi nõukogude "viljastavates tingimustes" elas osa kodanikke aastakümneid pesemisvõimaluseta eluruumides ning käis asjal õues paiknevas kuivkäimlas. Ja seda mitte kusagil maakolkas, vaid suisa pealinnas. Kui päris aus olla, siis üksikud pered, kuhu päästev ehitustont pole veel jõudnud, on sunnitud seda askeetlikku elustiili harrastama ka praegusel ajal.
