Kas teil on mingeid lapsepõlvemälestusi seoses sõjaga?
Olen sündinud Pelgulinnas Taime tänaval. Meie maja taga oli Saksa sõjavangide laager ja pööningult oli näha nende liikumist. Nemad ehitasid Pelgulinna kanalisatsiooni.
Veel varasemast ajast (ma küll ei tea, kuidas see võimalik on) mäletaksin ma justkui ebamäärast hirmutunnet 1944. aasta märtsipommitamisest - ema viis meid meie maja keldrisse. Veel on meeles 1949. aastast küüditamisaegne äng. Sel õhtul pandi akende ette tekid ja me istusime kõik hästi vaikselt. Midagi ei räägitud, vaikus oli hirmutav.

Oli teil lapsepõlvekodus poliitikast juttu?
Ema-isa rääkisid eesti ajast ainult olmelisel tasandil, poliitikast mitte. Mõlemad olid töölised, üks lukksepp, teine töötas Punase Koidu eellases. Isa oli pillimees, akordionimängija, väga populaarne noormees.

Kui te Praha kevade aastal, 1968 TPI lõpetasite, kuidas seda aega mõtestasite?
1964. aastal läksime üliõpilasmalevaga uudis­maale, seal ma hakkasin ühiskondlik-poliitiliste teemade vastu huvi tundma. Kui sa ei ole noorena sotsialist ja maailma parandada ei taha, siis sa nagu polegi noorust kogenud, oled kohe vana. Mõte oli, et saaks ametlike struktuuride kaudu kuidagi mõjutada seda süsteemi. Olime komsomoliametnikele pinnuks silmas.
1968. aastal suunati mind tööstuselektroonika kateedrisse assistendiks. Olin veendunud, et hakkan teadust tegema. Komsomoli keskkomiteesse tööle minna ma küll ei tahtnud. Kuni mulle ühel päeval saadeti Pelgulinna auto järele ja viidi otse Käbini juurde. "Te ju räägite kogu aeg, et tahaksite mingeid muudatusi, tulge, tehke seal neid muudatusi," ütles Käbin. Ma olin pehmelt öeldes tumm. Sõbrad soovitasid koht vastu võtta.

Millal aru saite, et kommunismi seestpoolt muuta pole võimalik?
Päris Brežnevi aja keskel, möödunud sajandi 70ndatel, tekkis tunne, nagu tammuksid soos või pigis, ­tunnetasid, kuidas ühiskond liigub stagnatsiooni suunas. Viimased aastad komsomolikomitees toimetada olid üsna vastumeelsed. Selleks ajaks olin ma süsteemis sees, olin nomenklatuuris, olin informeeritud, istusin KK büroo koosolekutel. Hakata nüüd veel teadust tegema, aspirandiks? Oli veel võimalus minna seda teed nagu Vaino Väljas, sattuda kuhugi kõrvalisse maailmanurka diplomaatilisele tööle.
Siis tegi Karl Vaino mulle ettepaneku minna Tartusse partei linnakomiteesse esimeseks sekretäriks. Tartu oli hoopis teistmoodi linn kui Kohtla-Järve või Pärnu: Edasis ilmusid ebamugavad artiklid, dissidente oli õppejõudude seas. Kui Tartu seltskond mind seal ära sööb, saab ta alati öelda, et ma ei saanud seal hakkama, tähendab, ei kaitsnud EKP huve Tartus. Mina esimese sekretärina võtsin endale ülesandeks ideoloogilist puhtust mitte jälgida, seda ei olnudki vaja. Aastad 1978-1984 olid Tartus minu perele väga ilusad aastad. Kõik mu kolm last käisid seal 10. keskkoolis, naine töötas Tartu televisioonis, kena aeg oli!

Ilus aeg jah: surid järjest Brežnev, Andropov, Tšernenko...
Järjest süvenev poliitiline mimikri: mängiti poliitvõimu, aga kõik toimisid väga pragmaatiliselt. Räägiti üht, tehti teist, mõeldi kolmandat. Lapsed pidid käima koolis, koolid pidid olema korras, kauplustes pidi süüa olema, bussid pidid liikuma, tänavaid tuli lappida - rohkem selline olme- ja eluolukorraldus.
Selleks ajaks oli juba aastakümneid inimestele sisendatud, et nõukogude võim püsib, räägivad, mis nad räägivad, aga elu vajab elamist, lapsed vajavad sünnitamist jne. Inimesed kohandusid selle võimuga. Nüüd küsitakse, kuidas ikka selliste tobedustega kaasa mindi, kas terve mõistus ei tõrkunud - terve mõistus ütleski, et elada tuleb, ütles, et on raskemaid aegu, mis tuleb üle elada. Tervest rahvast ei saa teha partisanrahvast, et kõik panevad metsa ja kukuvad ühel päeval võitlema. Ei, rahva esmane ülesanne ongi üle elada raske aeg ja hoida ennast tuleviku jaoks. Maainimese palk oli kõrgem kui linnainimese palk, ehitati maju, rajati suvilakooperatiive, mõnel õnnestus autoostuluba hankida.

Teie olite nomenklatuur - võimalused olid paremad. Kuidas teie elasite?
Minu võimalused olid kahtlemata paremad. Mu palk oli Tartus 250 rubla kuus, ülemnõukogu saadikuna sain 50 rubla juurde. Dotsendi palk ülikoolis oli 300 rubla. Autot ei olnud mul kolme lapse kõrvalt võimalik osta. Minu ametikohaga käis kaasas ametiauto koos autojuhiga.
Tallinnas oli ministrite nõukogul oma pood, kus oli võimalik paremaid toiduaineid osta, ja oli kaks kauplust, kust sai defitsiitset riidekraami. Tartus ei olnud mingisugust eripoodi. Keila-Joal sain kasutada neidsamu suvilaid, kus hiljem elas ka iseseisva Eesti nomenklatuur.

Mis te arvate, kas seda võõrandumist ja topeltmoraali on võimalik kuidagi tänapäeva noortele selgeks teha? Või mõistavad selle aja skisofreenilisust ainult need, kes sel ajal ise elanud?
Võõrandumine ei ole sugugi ainult nõukogude ajale omane. Võtke või see aeg, kui Eesti Vabariiki hakati looma: mis ametit pidas Poska? Mis armees toimetas Laidoner? Kus oli advokaadiks Päts? Kõik teenisid tsaaririigi struktuurides. Samal ajal olid nad eestlased. Nad ootasid ja lootsid, nagu iga normaal­ne inimene tahab, et tema sünnimaa oleks vaba, demokraatlik, et ei oleks sees võõrvägesid, et siin ei oleks inimesi, kes peaksid põlisrahvast teisejärguliseks orirahvaks. Võtame Gustav Ernesaksa, kes oli väga eestimeelne mees - ja mitmekordne Stalini preemia laureaat. Või kadunud Jaan Kross, väga austusväärne inimene, kes on pühendanud poeeme Leninile. Või Lennart Meri - mille eest anti talle ENSV teenelise kirjaniku nimetus? Teenete eest Eesti NSV-le ikka. Võtame Vaino Väljase - omal ajal oli ta üsnagi karmikäeline EKP ideoloogiasekretär. Aga kui ta tuli lähetusest tagasi, oli väga suuresti Eestimaa muutuses osaline.
Inimene on vaatamata vanusele võimeline muutuma. Või võtame tänase päeva: võimu võõrandumist rahvast on selgelt tunda. Kui palju võimkond tänapäeval kuulab, mis rahvas räägib? Ei, nad elavad justkui omapärases klubis, kus liikmemaksu asemel makstakse neile peale.

Millal aru saite, et nüüd on stagna läbi ja võib midagi muutuda?
Siis, kui tuli 1985. aastal Gorbatšov. Olin juba Tallinnas Ministrite Nõukogu aseesimees. Minu kureerida olid kultuur, haridus, siseministeerium, julgeolek, keskkond, teadus. Mina võtsin endale sellise ülesande, et saavutada normaalne materiaalsus: meil peab olema oma rahvusraamatukogu, ooper, kultuurimajad, haiglad, kus on heal tasemel ravivõimalused. Mul oli veel unistus teha kinnine spordihall, kus saaks teha tasemel Euroopa meistrivõistlusi. Estonia ooperile oli olemas väga ilus projekt, raha oli olemas, aga hõlmikpuu säilitamine oli tähtsam.
Palju noori tuli sel ajal parteitööle, Ansip nende hulgas.

Mis tunnetega võtsite 1988. aastal vastu Ristlaane koha?
Ääretult vastumeelselt. Mul oli Ministrite Nõukogus täiesti normaalne elu.
1987. aasta augustis oli Hirvepargis MRP miiting ja Gorbatšov tundis suurt muret internatsionalistliku kasvatustöö pärast Balti vabariikides. Tegime selgeks, et see ei ole natsionalism, vaid rahvustunnete normaal­ne areng perestroika tingimustes.
2. veebruari Tartu sündmustel ma olin ise kohal. Ma ei tahtnud sinna minna, see pidi olemagi miilitsa operatsioon. Vaino kutsus mind sama päeva hommikul, et hea oleks, kui keegi ikka oma silmaga vaataks üle. Juhtnööre mul jagada ei tulnud, aga ma tean, mis toimus.
Ma ei tahtnud end siduda Vainoga, tunnetasin juba jaanuaris, et ta on mineja mees. Rahvas oli liikuma hakanud, aga tema mõttekäigud olid kuidagi eilsed. Muidu tegusa mehena oli ta äraolev, aktiivsus oli langenud, ta oli mõttega juba Moskvas.

Kas te olite riigijuht või parteifunktsionäär?
Tol ajal - 1988?

Varem ka.
Hea küsimus... NLKP ei olnud partei selle sõna tavalises pluralistlikus mõistes. See oli võimuaparaat. Need rohkem kui 100 000 inimest, kes kuulusid EKPsse - ei saa öelda nende kohta, et nad ehitasid kommunistlikku ühiskonda.
Mina olin ENSV võimukandja.

Te olite komisjonis, kes pidas Nõukogude Liiduga iseseisvumisläbirääkimisi. Kas meil oleks olnud lootust vabadus diplomaatilisel teel kätte saada?
Kogu aeg oli tunda, et meiega räägiti ainult rääkimise pärast. Edasiminekut ei olnud.
Nali naljaks, aga me peame tänama putšiste! Ma olen sügavalt veendunud, et just Jeltsini dekreet vabariigi tunnustamise kohta oli alus järgnevatele tunnustamistele.

Riigijuhiks ei tahtnud enam jääda, kui ENSV ära lõppes?
Kui ühiskonnas toimub pöördeline sündmus, siis elektoraat ootab imet, ta tahab uskuda pöörde kiiresse saabumisse. Riigi­kokku valiti kuningriiklased, Vietnami sõdurid - kreisi! Tuleb mees valge hobuse seljas, ühtki plekki pole tema ülikonnal, ja lubab: homme te saate seda ja teist ja minu suur pluss on see, et ma pole kunagi riiki juhtinud, ma pole õieti midagi teinud - ja rahvas vaatab hardunult ja ütleb: voh, just, tema teeb imet!
Ma ei oleks saanud seda tööd teha nii, nagu mina seda tööd ette kujutasin. Poliitvastased oleksid mind päevast päeva auklikuks tulistanud.

Teil oli ka rahva toetus.
Oli, väga suur toetus oli. Aga mul oli ju eelmise korra võimujuhi taak. Ma olin hoopis teise ühiskonna suur tegelane. Kui ma lahkusin, ütlesin kõnes, et las tulevad nüüd teised ja näitavad oma tegudega, kas nad on paremad, kas nad saavutavad selle, mida rahvas ootab. Ma ei ole kordagi kahetsenud, et ma ära tulin.

Alustasite nullist uue karjääri ülesehitamist.
Kui ma Toompealt enne 1992. aasta valimisi ära tulin, siis ma ei teadnud, mis minust saab. Ma olin 49 aastat vana, back­ground oli selline, et iseseisvas Eestis sellega väga uhkustada polnud. Tänu juhusele sattusin SRV Ehitusse. Alustasime väga vaeselt ja nüüd on sellest 15 aastat.
Ma olen südamest rahul, et ma selle otsuse tegin. Arvan, et olen õnnesärgis sündinud, ma olen õnnelik inimene, kogu see aeg on olnud vapustavalt huvitav: nii palju pöördeid, nii palju emotsioone, sündmusi.

Te ei teadnud ju ettevõtlusest midagi, teised ärimehed olid selleks ajaks vahvleid küpsetanud ja kooperatiive teinud.
Tundsingi niimoodi, et tuleb kõike õppima hakata. Ma olin ju ainult suuri ja globaalseid asju juhtinud. Enne olid sekretärid-abid ümberringi, sina muudkui juhid suure laua tagant, kõik tehakse ette-taha ära. Nüüd olin väikse laua taga, ise tuli kirjutada, mõtelda ja plaane teha. Niimoodi me pihta hakkasime.
Nõukogude ajal ei olnud kinnisasju, kinnisvaraäri oli nullis, maa oli riigi omand. Kõik, kes tollal alustasid, olid võrdses seisus. Algul oli SRV Kinnisvara soomlaste ja Tallinna linnaga ühisettevõte, siis Tallinn loobus ja 65 protsenti sai SRV emafirma, 35 protsenti meie Alvar Ildiga.

Millal te aru saite, et äri tuleb teil hästi välja ja annab nii leiva kui ka vorsti?
Esimesed dividendid tulid 90ndate lõpul, seitse aastat pärast alustamist. Nüüd võime tõesti öelda, et meil on head tulemused. Me ei pea muretsema tuleviku pärast.

Kas olite noorena kunagi unistanud, et teist võiks saada "kapitalistlik vereimeja"?
Ei, loomulikult mitte.

Olete nüüd siis ümber kasvanud, veendumused on teised?
Kui me räägime kommunistlikest veendumustest, siis neid polnud 99,9 protsendil Eesti kommunistidest. Ma olen pragmaatiline inimene, ma ei saa ennast nimetada karjeristiks, sest see on inimene, kes läheb üle laipade oma eesmärgi poole, ja seda ma ei ole kunagi teinud. Ma olen elanud siin, kus mulle on meeldinud - Eestimaal. Olen tahtnud, et mu pere oleks toidetud-kaetud, et mu sõpradel oleks normaal­ne elu, et oleks leiba, tööd ja hea peavari - see on minu ideoloogia. Kui tahad midagi saavutada, ei olene kõik sinust, vaid ka ajast, kus sa elad. Siin oli nõukogude võim, siin olid ette kirjutatud mängureeglid ja mina oma sõpruskonnaga neid ei suutnud muuta. Ei suutnud ka dissidendid. Võib-olla ma olen nii nõrk inimene, aga mul ei tekkinud kordagi mõtet hakata dissidendiks. Ma tahtsin elada nii, nagu elasid sajad tuhanded siin Eestimaal.

Millised on praegused mängureeglid?
Päris normaalsed. Midagi sellist, mis sunniks loosungitega tänavale minema, ei ole. Ainult omavahelist kisklemist ja ärapanemist on poliitikas liiga palju. Praegu on poliitikutel esikohal oma asi, siis tuleb tükk tühja maad ja siis alles tuleb Eesti asi. Meie politoloogid on poliitikute juttude ümberjutustajad ja seda nad ei peaks olema, nad peaksid olema analüütikud. Politoloog peaks lahkama neid poliitikute varjatud mõtteid, mis on poliitikute tahtmiste taga. Tegelikult ei ole ju poliitikul rahvast vaja, neil on Toompeal omavahel tegemist küllalt. Rahvas võiks rohkem oma arvamust avaldada. Näiteks kinnisvarahindade tõusu suhtes on rahvas oma seisukoha võtnud: vaat ei osta selle hinnaga ja kõik!

Teie meelest on eesti rahvas tasalülitatud?
Jah, mul on see tunne. Poliitikud peaksid selle pärast muret tundma, see on ohtlik asi. Tegelikult inimesed on oma eluga suhteliselt rahul. Ei ole midagi hullu, me elame igal juhul paremini kui varem, inimestel on ka optimismi, näitavad ­uuringud. Ent üks asi on tavarahulolu, aga teine asi on suhtumine, et inimesed ei taha poliitikaga tegelda, sest see on midagi sellist, millega normaalne inimene ei tegele. Noored lähevad majandust õppima, tegelevad perega.

Kuidas tavatsete 24. veebrari tähistada?
Mu sõbral on sünnipäev, istume kõik koos ja vaatame telekast presidendi vastuvõttu.

Kas te ise olete Estonia ballil osalenud?
Pole kunagi kutsutud.

Olete Eestilt ordeneid saanud?
Ei ole seda au ära teeninud, mul ei ole ühtki aumärki. Ei usu ka, et kangelaste tootmine väikses Eestis vajalik on. Kuidagi tõusikluse järgi lõhnab.

Millal Viru Poeg kerkib?
Lähiaastatel seda kindlasti ei tule, sest see on nii ülepolitiseeritud teema.

Kuidas teile endale Viru keskus meeldib?
Väliselt ei meeldi. Eriti see külg, mis on Tallinki poole, on tühi ja ilmetu, samuti see "lõuahaak" Kaubamaja näkku. Aga ta on rahva poolt omaks võetud - miljon külastajat kuus räägib ­iseenda eest.

Millal teil on olnud parem elu - nomenklatuuri esindajana või ettevõtjana?
Praegu on kahtlemata huvitavam ja parem. Aga ma ei salga maha ühtki minutit oma elust. Mul on ka selliseid asju, mida tagantjärele häbeneda, aga ma olen oma südametunnistusega rahu­jalal. Ma magan rahulikult.

Indrek Toome teetähised

  • Sündinud 19. septembril 1943.
  • Lõpetanud TPI (praegune Tallinna Tehnikaülikool) 1968. aastal tööstuselektroonikuna.
  • 1972-1990 - töötas ELKNÜ ja EKP juhtivatel kohtadel.
  • 1988-1990 - oli Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees.
  • 1990-1992 - EV ülemnõukogu saadik.
  • 1992-2008 - SRV Kinnisvara arendusjuht.
  • SRV Kinnisvara tuntumaid objekte: Viru Keskus, Radisson SAS, Osten Tor, Postimehe maja jpt.
  • 2005. aastal võttis firmast dividendidena välja 25 miljonit ja 2006. aastal 5,6 miljonit krooni.