Melon – aasta läbi saadaval
Inimesed kasutasid metsikult kasvavate melonite söödavaid vilju juba aastatuhandete eest, eriti oluliseks muutusid need veenappuse korral kuiva kliimaga aladel. Teadlik kasvatamine algas umbes 4000 aastat eKr, tänapäeval on jõutud ligi tuhande eri sordini. Meloni vili kuulub kõrvitsviljade hulka. Pealt katab seda kas õhem või paksem koor, mis piiristab hõrku ja suhkrurohket viljaliha ja säsis peituvat seemnevaru. Meloneid jaotatakse kuju, suuruse, koore pinnamustri, koore ja viljaliha värvuse, lõhnavuse, säilivuse, viljaliha magususe ja muude tunnuste alusel. Bioloogilise küpsuse peaks melon saavutama tingimata taime küljes. Koristusküpsusest annab märku vilja meeldiv lõhn ja muutused viljavarrega. Paraku on täisküpsed melonid väga transpordiõrnad ning lühikese säilivusajaga. Meil müüdavad melonid on taimedelt eemaldatud enne lõplikku küpsust ja neil lastakse soodsates tingimustes järelvalmida. Tasub teada, et melonid kuuluvad selliste viljade hulka, mille järelküpsemisel eritub magusalõhnalist, küpsemist kiirendavat gaasi etüleeni.
Palju vett ja suhkruid!
Melonite biokeemiliste näitude seas tõuseb esirinda loomulikult veesisaldus, küpses viljas kuni 90 protsenti. Siit ka selgitus, miks tänini pruugitakse veerikast melonit kuumas kliimas janukustutajana. Teine oluline näit on viljade suhkrusisaldus. Sõltuvalt sordist võib mõningates melonites suhkrute hulk olla kuni 10 protsenti, tavaliselt on see siiski vahemikus 5-7 protsenti. Et melonite koostises on nii glükoosi, fruktoosi kui ka sahharoosi, siis on viljaliha maitse tuntavalt magus. Magusust võimendab veelgi orgaaniliste hapete vähesus. Valkude ja õli tasandil pole meloni puhul mõtet pikemalt peatuda, mõlemaid leidub suhteliselt vähe ja need on koondunud seemnetesse. Organismi energiabilansis on melon tagasihoidlik tegija, sajagrammine ports annab sööjale kõigest 30-35 kilokalorit toiduenergiat, mis pärinebki lõviosas suhkrutest. Mineraalühenditest väärib märkimist eeskätt kaaliumi- ja magneesiumiühendite küllus. Meloni mikrotoitainetest rõhutatakse kõige rohkem karotenoidide, eeskätt beetakaroteeni arvestatavat sisaldust. Eriti rohkesti on karotenoide tumekollase ja oranži viljalihaga sortides. Karotenoide vajab organism nii antioksüdantidena kui ka osaliselt vitamiin A sünteesi eelühendina. Teistest mikrotoitainetest on melonis arvestatavalt foolhapet, bioflavonoide ning rauaühendeid.
Kuidas süüakse?
Kõige rohkem süüakse meloneid loomulikult värskelt iseseisva toiduna, kusjuures serveering võib olla kas lõikude, viilude või kuubikutena. Ligi viiendik toormeloni kaalust läheb töötlemisel paraku kaotsi (koored, koorealune kiht, säsijas keskosa, seemned). Kellele meloni maitse tundub liiga lääge ja eripäratu, see võib maitsestamiseks pruukida sidrunimahla, laimi, ingverit, münti, pipart või isegi soola. Värske melon on sobilik salatitoore, olles selles ühtaegu nii mahlakuse tagaja kui ka looduslik magusti. Eriti hästi käib melon kokku teiste puuviljade ja marjadega. Edukalt saab melonit kombineerida ka piimatoodete, näiteks paljude juustude (toor-, kodu-, hallitus- ja laabijuust), kohupiima, vahukoore ja jäätisega. Meil vähem levinud on meloni pakkumine lihatoodete kõrvale, nagu mereandide, linnuliha, singi ja salaamivorsti juurde. Melonilisand sobib ka jookidesse - kokteilidesse ning boolidesse.
