Ooper räägib 1982. aastal kogu Eestit vapustanud kannibalist ja tema naisest. Pärast vanglast vabanemist elab uue nimega naine juba üle viieteistkümne aasta Soomes. Kopenhaagenisse oodatakse teda ooperi viimasele etendusele 15. märtsil.
Kuna eraomanikele kuuuluv Opera Nord on projektiteater, mängitakse lavastusi vaid mõned korrad. "Heart in a Plastic Bag" etendub kolmel õhtul.
Esietendus pressile - ametlikult peaproov kutsutud külalistele - jättis nii ooperist kui ka lavastusest hea mulje. Kui ma neid ridu vastu kolmapäeva ööd kella kahe paiku Taani unne suikunud pealinna ühe hotelli toas kirja panen, siis tulevad nii võika teema käsitlemisest väsinud mälust meelde ainult Richard Straussi "Salome" ja Bela Bartoki "Rüütel Sinihabeme loss".
Kuid viimaste aluseks on legendid, "Heart in a Plastic Bag" on aga ooper tõsielust, meie lähiminevikust. Prototüüpki elavate seas. Ooperi libreto autorid Olli Valkonen, Trine Andersen ja Jovanka Trbojevic ei kujuta aga kinnipidamisasutuses oma elu parimad aastad veetnud isikut kurjategijana, vaid ohvrina - võikaid hirmutegusid sooritanud mehele ihu ja hingega truuks jäänud kaasana, kelle piiritu andumus muutis ta abikaasa psüühilise manipulatsiooni objektiks.
Ta ei saanud oma meest reeta, sest armastus tegi pimedaks. Muidugi on see täiesti tänapäevane vaatepunkt veerand sajandit tagasi küdenud suhetedraamale. Ning sellest ülimalt sümbolistliku lavastajakontseptsiooniga etendus (kestab tund ja 45 minutit ilma vaheajata) räägibki, kasutades, nagu tänapäeva ooperis terava sõnumi edastamisel tavaks, multimeedia vormi (lavastaja ning videod Kjetil Skoien Norrast).
Kes näinud ooperit "Peeter!", võib aimata, millist visuaalset esteetikat silmas pean: videolõigud, paralleelselt jooksvad videod (sealhulgas näidatakse Vilniuse vangikambreid nende asukatega), ruumis liikuvad ekraanid, tegevust ja tegelaskujusid iseloomustav pantomiim simultaanselt kahes ruumis. Kardina taha varjunud orkestrit (Athelas Sinfonietta Copenhagen) juhatab soomlasest dirigent Hannu Lintu saalist arvutist.
Dracula keldrit meenutavas endises trükikojas võtavad külalise vastu pahaendeliselt kõmisevad trummilöögid ja see muusikaline võte kujundab eelhäälestuse. Kalgid sinakasvalged röntgenlambid ei muuda atmosfääri sugugi meeldivamaks.
Neli teatraalselt riietatud ja tuuleiili häält matkivat meest seisavad vahakujudena keset saali ja elustuvad ainult hetkeks, kui viibutavad mõõka nähtamatu pealetungija suunas. Ekraanile kuvatud dokumentaalfilmis ilmub saali ooperi peakangelane ise (nägu varjatud), kes kiretul häälel inglise keeles kommenteerib oma kooselu inimsööjaga.
Muidu lauldakse ooperit soome, paaris stseenis ka vene, saksa ja mari (!) keeles, ning peaosalist Inest laulev inglise dramaatiline metsosopran Lore Lixenberg paneb mängu maksimumi, et tagantjärele ennast õigustavat ja oma käitumist mõista paluvat endist naiskurjategijat tema lunastuseotsinguis usutavaks muuta.
Lixenberg sobib oma väljendusrikka tugeva häälega nagu valatult süngete emotsionaalsete tundeseisundite väljendamiseks, mida Trbojevici kohati üleforsseeritult ekspressiivne muusika pakub.
Inest saadab sarnast valget, "elegantselt" närust turunaise kleiti kandev Luna - Inese positiivsem alter ego, keda kehastab Soome folklaulja Sanna Kurki-Suonio. Et aga Lunale pole lavastuses palju esinemisruumi jäetud, mõjub ta formaalse positiivse tegelasena, pigem dekoratiivse varju rollis.
Neli kohatult veidrates karnevalilikes kostüümides meestegelast sümboliseerivad kannibali ohvreid, olles võrdselt tasemel nii lauljate kui näitlejatena. Kujundliku tegevusega (punased kummikindad kehaosadena ja nende ärarebimine, kastratsioonistseenis jalge vahel oleva küünla katki murdmine, üheks pundiks kokku sõlmimine punase paelaga jne) lisavad nad ooperile meesohvri eksistentsiaalse tasandi. Finaalis istuvad mehed punaselt hõõguva ahju ümber ja säras, ning siis saabub pimedus, kontrastiks kuuldud "raskele" muusikale kaunite klaverihelide saatel.
Kuulsin juba hääli, et see teos ei tule Eesti imagole kasuks. Et aprillisündmustest ja sambaskandaalidest peaks ometi piisama Eesti maine määrimiseks, ja nüüd veel selline ooper. Pigem küsiksin, miks me ise seda teemat üles ei korjanud. Eesti "Jack the Ripper" on osa meie ajaloost, kahjuks küll.
“Tahame mängida Eestis”
Kuidas tekkis idee sellest naisest oma ooper kirjutada?
Jovanka Trbojevic: Ma sain inspiratsiooni esmalt Sulev Keeduse filmist "In Paradisum", mida näidati kas 1993 või 1994 Soome televisioonis. Mind vapustas filmis selle naise hääl - täiesti emotsioonivaba hääl! Täiesti tundetu. Sinna juurde veel pildid tolle aja Eesti vanglast. Tema jutt mõjus mulle kohe kui võimalik horrorlik ooperisüžee. Võtsin ühendust Opera Nordi juhi Louise Beckiga ja hakkasime plaani arendama, leides kaks libretokirjutajat. Mu esimene mõte oli kasutada muide kaadreid Keeduse filmist või paluda tal naist uuesti filmida, kuid Keedus ei teadnud sellest naisest hiljem eriti midagi, sest too oli muutnud oma nime ja kolinud Soome.
Mõne aasta eest kohtusin Kopenhaagenis Kjetil Skoieniga ja leidsin, et tema sobib mu ooperi lavastajaks. Kuid Kjetil ei tahtnud kasutada keeduse kaadreis, sest on ise videokunstnik ja tahab teha oma filme.
Kjetil Skoien: ja sellepärast tahtsin ise kohtuda selle naisega.
JT: Seetõttu me enam ei võtnud Sulev Keedusega ühendust. Kuid peame rõhutama, et meie ooper põhineb Sulev Keeduse filmil, et sealt kõik algas.
KS: Umbes aasta tagasi kohtusin esmakordselt selle naisega, käisin Eestis vanglas, kohtusin Avo Üprusega ja tema aitas mind kontaktide leidmisel palju. Sain ka naise aadressi ja helistasin talle, kuid alguses polnud tal mingit huvi meie projektiga koostööd teha, ta ei tahtnud mitte mingit täheklepanu. Kuid aja jooksul ta sulas ja oli nõus meid aitama. ma veetsin temaga kaks päeva ja tegin temaga palju inglise keelseid intervjuusid. Tema inglise keel pole kõige parem nagu ooperis kuulsite, kuid siiski poeetiline. Ja ta on väga aus. Ta on loonud endale täiesti uue elu.
Tunnen ennast üsna halvasti, et teie leht leidis ta üles, sest lubasime tema isikut varjata.
Kuid te ise panite viite temale oma ooperitutvustuse kodulehele üles.
KS: Tean, see oli viga. Kuid ta lubas viimaks ennast kasutada ooperis ühe tegelasena kui me ei näita ta nägu.
JT: Me kasutame ainult ta häält.
Kas teie jaoks omab mingit tähendust, et ooperi peategelaseks on just sellise krinminaalse minevikuga eesti naine?
KS: Ei, see oleks võinud olla naine kust iganes. See on lihtsalt vägav võimas lugu. Paljud naised kannatavad perevägivalla käes, sest nad petavad ennast ja kardavad oma meest, saades sageli põhjuseta karistada. Nad on ohvrid, ja see naine on ka umbes nagu ohver. Tema mees tappis ennast vanglas enne kohtuotsuse väljakuulutamist ja naist karistati ka sellega, et mees end tappis.
Miks te arvate, et naine oli süütu?
JT: Ma ei arva, et ta oleks süütu. Kuid ta läks vangi juba 21. aastaselt ning tal oli lihtsalt vähe õnne ... Te ju ei tea, mida oleksite tema asemel kodus teinud. Kui keegi tulnuks kodu ja öelnuks, et tapsin kellegi või tõin tüki inimliha ... Selline olukord on kohutav igaühe elus. Naise hääl meenutas mulle oma tundetuses masinat. Minu jaoks on kõige tähtsam, selle loo puhul inimlikkus, püüe mõista, luua teatud kosmiline tasand, et muuta teda ümbritsevat keskkonda paremaks.
KS: Peab aru saama tema häält kuuldes, et ta istus ikkagi 11 aastat nõukogude vanglas. Arvan, et see on üks põhjuseid.
Kas ta sai teie meelest õige karistuse?
KS: ma ei tea sellest midagi. ma ju ei tea, kas ta räägib tõtt või ei. Lihtsalt see juhtum on omamoodi universaalne.
Psühholoogiliselt on see ju briljantne lugu.
KS: Just! kas teie läheksite politseisse oma elukaaslase peale kaebust esitama kui teaksite, et ta tegeleb millegi kriminaalsega ja et te võiksite ta sellepärast kaotada? Et ta läheks kinni 20 aastaks? 15 aastaks?
JT: Kui olla 21 ja naine, siis armastuse pärast võite kergesti pea kaotada. Olen nõus, et see on universaalselt mõistetav lugu, ehkki nii ekstreemsel tasemel.
Olete te kuulnud saksa kannibalist, kes hankis endale vabatahtlikuks "eineks" teise mehe? Kas see lugu teid ka inspireeriks?
KS: (naerab)
JT: Vaevalt. Aga ma pole sellest asjast kuulnud.
KS: Ei-ei (naerab edasi). Ma tean seda lugu väga hästi ja loomulikult on seal ooperisüžee peidus: keegi tahab, et ta tapetaks ja siis ära söödaks. See on hullumeelsus ju. Ooper armastab suuri tundeid, aga mina sellist ooperit küll kirjutada ei taha.
Teie ooperi tegelastesks on neli kummituslikku meest surnute ilmast, kes tahavad oma südameid tagasi saada. Kelle kujundlik võte see oli?
JT: Minu idee. See on muidugi absurdne idee, aga ülekantud tähenduses peaks see mõistmist otsiva naisega koos töötama.
Millal te alustasite lavastajana käesoleva ooperi ettevalmistustöödega?
KS: Umbes kaks aastat tagasi küsiti minult, kas tahaksin seda tööd teha. Meie proovid algasid selle aasta veebruaris. Mu ettevalmistustöödeks olid reisid Soome, Tallinna, et rääkida kriminoloogidega identiteedi muutumisest, meeste kuritegude ja koduse vägivalla varjamisest naiste poolt jne.
Kas Taanis vastavaid probleeme ei eksisteeri?
KS: Ikka on, hiljaaegugi näidati midagi Taani televisioonis.
JT: Ooper on kirjutatud soome keeles, sest me tahame saavutada lähemat kontakti Eestiga. Inimesed Euroopas ei tee suurt vahet, on see soome või eesti keel, sest need kõlavad neile nagu mingi slaavi keel. Kuid see naine räägib videos inglise keelt, sest soome keelt ei oska.
Kuidas kolmekesi libreto kirjutamine käis?
JT: Olli Valkonen ja Trine Andersen kirjutasid põhiteksti, mina lõikasin kokku. (Naerab)
Miks mängite seda ooperit suure päevalehe tühjaks tehtud keldritrükikojas? Et tuletab natuke vanglat meelde?
KS: Opera Nord kui projektiooper otsib alati uue ebatüüpilise mängukoha. Peale nelja etenduse tahame lavastust näidata veel mõnel kultuurifestivalil, võib-olla ka Eestis.
Eesti publikule oleks see mõistagi uudne kogemus.
JT: Keegi juba kontakteerus meiega Eestist.
KS: Üks muusikafestival. Nimi ei tule meelde. Nad tahaksid festivali korraldada Tallinna lähedal tühjaks jäänud vanglas.
Kellegi kasutamine kunstis on alati delikaatne teema, kas pole nii?
KS: Muidugi, sest sellega kaasneb küsimus, kuidas ma ka teda kaitsen arusaamatuste eest.
Kas endisest kurjategijast kunstitöö tegemine pole riskantne? Teisalt, kurjategijate maailm on kunstnikke alati veedelnud.
KS: Aga ma ei tea, kas ta on kurjategija. On ju palju inimesi, kes on saadetud vangi ebaõiglaselt. Aravn, et kuidagi on ta süütu, kuidagi süüdi.
Nii et te ei taha olla moralist?
KS: Jah, ei taha. Ma ei tunne tema minevikku, tema arengulugu. Tean, et ta oli trollijuht ja mees baarman, kuid millist elu elas nõukogude ajal, pole aimugi. Olen lihtsalt uudishimulik. Oli suur risk teda kohata - äkki on ta jäänud vaimuhaigeks või mida iganes. Kuid tal on nüüd oma kena elu. Ta on tugev, terve ja intelligentne naine. Nii et oli väga kena teda kohata.
Väga erutav mu meelest on, et esmakordselt kohtub meie ooperis dokumentaalne maailm ooperimaailmaga.
Aitäh põneva vestluse eest!
