Kati Murutar: Egiptuse nuhtlus turismiturul 2/2
Egiptuse väikeste reisibüroode omanikud tunnevad kõike ja kõiki ning taipavad uuemal ajal endale appi palgata sellest rahvusest tööjõudu, mille esindajaid on vaja kõige rohkem paeluda. Kuna eestlaste seas on Egiptus soodne ja moodne, on büroo Fire Bird omanik Ahmed Al Hanafy avanud lausa ekstra-kontori eestlaste jaoks. Seda peab tartlanna Eha Fjodorova oktoobrist aprillini. Meiega samal meridiaanil asuvas Hurghadas on suvel keskmiselt 45 kraadi vilus ja kuna siis turg tudub, tegutseb Eha kodus.
Ahmedil ja Ehal on oma kindlad giidid ja teenused, kontrollitud transport ja toitlustus. See on eestlaste seas teada ja Sakkala keskuses Minamari hotelli lähistel Eha kontoris käib kogu aeg elu ning äri. Ja eks emand Fjodoroval tuleb selle eest maksta ka.
Kui Eha kliendid asutavad öösel hotellist bussile minema, püüavad suurfirmade teenistuses olevad kapid neid jõuga rajalt maha võtta. Kui ta leiab mõne uue teenuse oma paketti, lähevad konkurendid nii leili, et tulevad suisa füüsiliselt kallale. Jõulud kõrbes, eriliste lisadega piknik Punasel merel - selliste ideede eest on Ehale püütud nuga anda, päriselt ka. Aga kuna Ehal on lapsed suureks kasvatatud, närvid korras ja vitaalsust ebanormaalselt palju, siis seni pole agressiivse turismituru kähmlused suutnud teda ära hirmutada.
Nägin oma silmaga pealt, et Eha ei lähe eriti endast välja ka ebaõiglaste süüdistuste peale. Üks keskealine eestlastepaar oli ostnud Kairo-retke - läbi öö bussiga sinna, päev Kairos, teisel ööl tagasi -, ent paraku oli just sel ööl politseihaarang ja lauskontroll, mistõttu kogu Hurghada-täis teelisi takerdus või jäi suisa minemata. Ehmunud ja pettunud paar võttis lohutuseks öö läbi napsi, järgmise päeva valutas hotellis pead ja õhtupoolikul tuli kaklema. Laskmata endale ja oma pohmellile ligi tõsiasja, et kui suurfirmad on ennast selliste arappide vastu lepinguga ringkaitsnud, siis Ahmed maksis neile kogu raha tagasi ja pakkus lohutuseks klaaspõhjaga paadiga merele rahunema sõidutamist. Paar sisises Eha peale, et nüüd ta alles netist kommentaare lugeda saab. Mispeale Eha ainult ohkas. Ja asus järgmiste klientidega tegelema, samas sms-idele vastuseid tippides.
Mina ostsin Ahmedilt ja Ehalt ühe kõrbesafari. Egiptusesse läksin TopToursi paketiga - see oli koos laste, viisade ja kindlustustega üsna mitu tuhat krooni soodsam kui Nova Toursil. Elasime hotellis Charm Life Paradise, kus paketis olevatest hommiku- ja õhtusöökidest läksid umbes pooled õhtusöögid kaduma - seiklesime sel ajal lastega omal käel kusagil mujal. Isamaa talvest ja ületöötamisest, nohust ja liigesevalust toibumiseks kulus nii lastel kui mul poolteist päeva. Edasi olime juba suutelised mõnuga linna vaatama, Hurghada eestlasi külastama ning vabalt koostatud ekskurssidele sööstma. Ikka nii, et hommikupoolikul peesitasime hotelli rannas ja pärastlõunal läks asjaks.
Safari oli absoluutselt šeff suveniir. Sõitsime kümne džiibiga paarkümmend kilomeetrit kõrbesse sisse, seal lahtiste ustega elava - õigemini töötava - beduiinide kommuuni juurde. Nende elulaadiga ja kaamelitega, käsitöö ja taidlusega tutvumine oli tegelikult lihtne ja lapsik - ent lausa geniaalselt viilutatud. Väikest asja serveeriti osavalt vaheldumisi kõrbes nähtava fatamorgaana, päikeseloojangu ja muude emotsionaalselt vingelt töötavate lisadega. Õpetlik kogemus oli, kuidas ka suure rahvamassi keskel võib tunnetada, et siin ongi see kõrb, kus juhtus Piibel - ja saada igasuguseid eksistentsiaalseid raputusi, mille pärast tasubki titega kõrbesse ronida.
Nii safaril kui tõelistes külades ja turistivõõrastes linnaosades kahlates veendusin, et Egiptuses koos mudilaga müdistamiseks pole vaja enamat kui olla nagunii ka kodus harjunud koos lastega elama ja endale meeldivaid asju koos mudilaga sooritama - ning väiksematele suvel mütsi pähe ja kreemi nina peale panema. Mitte midagi enamat.
Jahmatav ja üllatav oli hoopis see, kui laitmatult töötab Hurghada teadete agentuur. Samavõrd kui mitmekihiline on sõjakalt oma leivakannika kallal kraaklev turismiturg, liigub info sellesse rattasse sattunute seas ja nende kohta põrutavalt kiiresti ja põhjalikult. Teati, kes milliselt büroolt oma reisid ostis, kes kelle ööseks diskoteegist oma tuppa tassis, kes mis tablette tarvitab ja kellel on pahad päevad. Tasub silmas pidada, et poiss, kes su tuba koristab, tunneb päris kindlasti mõnd kohalikku eestlast ning sinu liikumised-harjumused-nõrkused satuvad agentuuri kiiremini-täpsemini kui SlÕhtulehte.
Minu kohta teati, et mul olid reisile minnes päevad ja et põhjamaise stressi tõttu võtsin alguses ka Egiptis ibuprofeeni tablette.
Siis aga üllatusid toateenijad - ja nende kaudu ka kohalik teadeteagentuur -, et ka mensu möödudes ei tormanud ma ööklubidesse, vaid hoopis kirjutasin öösiti. Igal öösel kolm-neli tundi arvuti taga. After-suni kohta, mis mu numbritoa peeglilauale ilmus, ütlesid kuluaarid aga, et mõjusam oleks olnud osta mõni Euroopa toode. Mille vastu vaidlen nii kuluaarides kui avalikult - kummeli-aaloe-pantenooli-mentooli võie, millega laste ninasid ja enda esileulatuvaid kehaosi toibutasin, oli supermeeldiv ja toimiv. Ja siit moraal: kui pattu ei tee, öösiti klubides ei hängi, oma hügieenivahendid viksilt pakid ja tabletid lastele kättesaamatus kohas hoiad, ei satu sa ka jalustrabavalt tõhusa Hurghada infoagentuuri rattale!
Kuna Fire Birdi tandemist Ahmed-Eha osutus Ahmed oma töökuse, täpsuse, intelligentsuse ja mõnusa huumorimeelega täpselt selliseks päikesekuningaks, kelle selja taha hoida, palusin temalt veel paari sõitu. Bensiinihinnaga. Üks oli Agyadi araabia hobuste kasvandusse, mida pidas loomaarst Mohammed hotelli Intercontinental juures. Teine oli El Gounasse - kunstlikult rajatud kanalitega võlts-Venezasse, mida olin lennukiaknast näinud ja kus otsustasin tütre 11. sünnipäeva pidada.
Mitte et ma nüüd Ahmedisse suisa armunud oleksin - aga tema teadmiste, auto ja biovälja mõjul muutus Egiptus turvaliseks ja käepäraseks. Neil, kellel pole paraku Ahmedit, pole tegelikult ka midagi halvasti. Turismiturul madistamine puudutab põhiliselt teenuse pakkujaid, mitte ostjaid. Ja kui teenust ei osta, ei puutu ka ääriveeri selle džunglikätšiga kokku. Ka teenust ostmata saad üsna meeleoluka Egiptuse kätte ikka. Sa ei pruugi hotellist väljudagi - basseini ääres õpetatakse hommikuvõimlemise asemel kõhutantsu, kaamel kõnnib merepiiril, laevad loksuvad siinsamas ankrus ning igal õhtul on hotelli restoranis mõni naba- ja sabatantsu show. Tõsi küll, nabasid väristavad venelannad ja inglannad, aga kutid on siiski ehtsad egiptid.
Kuna minu tuba oli tšarterlennu stjuuardite vahel ning meie puhkusenädal puutus pisikeste olmesektoritena lennuki meeskonnaga kokku - "Ühe miili klubi", noh! -, tundus just kojulend kuidagi eriti kodune ja šeff. Piloot ütles piki Niilust lennates, mida all parasjagu tähele panna ja kumma tiiva all milline püramiid hetkel on. Nagu sõidaks omasid täis bussiga Petserihe. Vahe on selles, et lennuk Tallinnast Sharm el Sheiki või Hurghadasse väljub sellestsinatsest eksootilisest bussist sagedamini.
