Ikka juhtub, et võõras hääldab või kirjutab midagi nii, et see kõlab või näeb välja harjumatult või seostub hoopis millegi muuga. Sa ju saad aru, mida ta tegelikult tahtis ütelda, eks ole.

Me ju ei nääguta lombaka inimese üle. Tunneme kaasa ja aitame, kui vaja. Aga kasin keeleoskus on miskipärast naeruväärne.

Ning, kes need mõnitajad on, eelkõige? - Marurahvuslased, muidugi.

Imelik: kirutakse ja sõimatakse, et miks siin elavad võõrad rahvad ei hooli riigikeelest, aga niipea, kui nad proovivadki seda kasutada, hakatakse kohe itsitama.

Võiks ju rõõm olla, et, näe, tahavad ka meie keelt ära õppida ja meie moodi kõnelema hakata, et, tore ju. Tuleks aidata ja julgustada. Aga ei.

Vaja ikka mõnitada. Kuradi "jeestlased", raisk, eks ole.

Hea küll. Vene aktsent seostub meil vastiku Vene võimuga, tõepoolest. Ehkki, miks enam peaks?

Nagu oleks keelt võimalik lambist kohe korralikult kõnelema hakata! Mis jubedusi eestlased ise suust välja ajavad, kui katsuvad kasvõi soome keelt purssida, parem ärme räägimegi.

Sa võid olla kuitahes hästi äraõpitud eesti keelega, sa võid olla vägagi eestimeelne, aga kui sul on kasvõi tillukenegi võõras aktsent juures, siis sind omaks ei võeta. Pole vahet, kas vene või inglise või soome oma. Isegi väliseestlasi naeruvääristatakse nende keelekasutuse pärast.

Miks ometi?

Väikerahva kompleks, võiks arvata. Ksenofoobia. Endassesuletus. Kitsas silmaring, napp võõrkeelteoskus. Paljugi, mis.

Ja, mis seal imestada, et keegi ei taha eesti keeles midagi ütelda. Varem või hiljem saab iga võõramaalane oma laksu kätte, saab aru ja loobub sellest. Pigem vene või inglise või soome, ükskõik kui vigaselt, aga, Jumala pärast, mitte eesti.. Nõuab tõsist julgust, et sellest üle olla.

Enamasti piirduvad siinsed mitte-eestlased passiivse keeleoskusega: saavad aru, mida räägitakse või kirjutatakse, aga ise suud lahti ei tee.

Eriti hull, muidugi: nad ju kuulevad ja näevad, mis neist arvatakse. Aga midagi ütelda ei saa.

Isegi siis, kui võõrad hakkaksid meil omavahel eesti keeles suhtlema (kusjuures, julgemad neist juba teevadki seda, korduvalt kuuldud), saavad keeletundlikumad inimesed ja keeleteadlased kohe vihaseks: mis nad solgivad meie keelt, eks ole. Alles see oli, kui üks tuntud keelemees sel teemal sõna võttis.

Häh. Lokaalseid ja allkeeli, erinevaid keeletasandeid, murdeid ja murrakuid, slänge ja zhargoone, idiolekte ja aktsente on kõigil keeltel. Ja enamasti kuskil ei ürita neid keegi välja tõrjuda või ära keelata või maha materdada.

Ma tean küll, mis selle peale öeldakse: me oleme nii väike rahvas, me ei saa seda endale lubada, muidu sureme hoopis välja.

Just. Nii see väljasuremine käibki.

Mis selles siis nii jubedat peaks olema, ei saa aru. Nagu tohiks eesti keelt rääkida vaid emakeelena, nagu oleks eesti keel lubatud vaid eestlastele...

Ahjah, et mis "keelte keetmine"?

See oli yks Faehlmanni poolt kirja pandud muistend, üle-eelmisest sajandist. Et Vanaisa jagas kõigile oma katlast keeli. Eestlased kui kõige virgemad said endile Vanaisa enda keele. Kõige viletsamad keeled jäid sakslastele, venelastele ja lätlastele.

Nii et, ega selles võõraste keelte põlguses eriti midagi uut olegi...