- maailmas on praegu umbes 6000 keelt, kõnelejate arvu poolest on eesti keel vägevuselt 274. auväärsel kohal, üldsegi mitte kaduvas-väljasurevas tagumises tuhandes, nagu meile sageli on sisendatud;

- kõrgharidust saab maailmas umbes sajas keeles, Euroopas 30 keeles, sh eesti keeles, Aafrika paarituhandest keelest ainult kümnes keeles;

- maailmas on umbes 200 riiki, sh Eesti riik, kus põhirahvuse keel on riigikeel;

- infotehnoloogia arengus oleme maailma esimese 30 arenenuma keele hulgas, näit Microsofti ehk Pisipehme tarkvara on emakeeles olemas 35 rahval, sh eestlastel, (kuid eesti koolides on emakeelne tarkvara kasutusel vaid 10% koolides ja kui paljudel meist?);

- keelesüntesaatoriga ehk kõnetuvastusega st häälega toimiv arvutiprogramm on olemas-valmimas ainult 25 rahval ja meie, eestlased oleme juba täna nende esimese 25 hulgas tänu TTÜ keeletehnoloogide tööle ja vastavale riiklikule programmile aastaiks 2004-2011; keeleteadlased ennustavad muide, et tumedamas tulevikus jäävad elama just need mõnikümmend keelt, kellel on juba täna olemas korralik arvutitehniline tugi;

- pärast taasiseseisvumist on eesti keele kasutajate arv kasvanud ja kasvamas, mitte kahanemas (see nähtub ka viimasest Inimarengu aruandest).

Niisiis võime täna tõdeda, et nii nagu Tartu Ülikooli üleminek eesti keelele võis otsustada ligi sada aastat tagasi ära Eesti riigi sünni ja euroopaliku kõrgkultuuri tekke, nii oleme täna ilmselt ületanud või kohe-kohe ületamas seda kriitilist piiri, kus selgub, kas eesti keelt kõneldakse ka 22. sajandi teadmusühiskonnas ja sealt edasi.

Mõistagi pole eesti keele tänane edu tulnud iseenesest, selleks on tehtud palju tööd ja see nõuab meilt igaühelt iga päev rohkem pingutusi, sh suuremat keelehoolt, paremat keeleharidust nii suulises kui kirjalikus vormis (jah, koolikirjandid peavad jääma, tõdes foorum üsna üksmeelselt ), vaja on uut ja selgemat keelestrateegiat, vaja on palju rohkem raha nii teadus- kui rakenduslikele töödele ja rohkem tegijaid, kuid põhisõnum oli siiski see, et meie keel on vägev, meie keel on elus ja tal on head eeldused jääda ellu ka tulevikus, kui vaid meie ise seda soovime.
Muidugi kaardistati laupäevasel foorumil ka palju probleeme, sh rõhutati eriti kõrghariduse ja emakeelsete teadustööde kriitilise piiri teemat, st et kui pole emakeelset teaduskeelt, kui pole emakeelset kõrgharidust, siis pole peatselt ka enam emakeelset keskkooli, aga mitte see ei jäänud arutelust kõlama.

Foorumit juhatas haridusminister Tõnis Lukas, kes kokkuvõtvas sõnavõtus
lubas lahkesti täitmisele võtta kaks foorumil kõlama jäänud tõsist (korduv)ettepanekut: esmalt eesti keele veebikeskkonna loomine Keelevärava, Keelevara jne baasil (Urmas Sutrop) ja teiseks, eesti kultuuri ja teaduse veebikeskkonna ehk nn ESTIKA loomine (Maarja Lõhmus), mis ei oleks lihtsalt üks uus parem andmebaas, vaid tõeline suhtluskeskkond, mis oleks tõlkeväravate kaudu avatud kõigile eesti keele ja kultuuri huvilistele kogu maailmas.

Kui me veel need kaks suurt eesti keele asja esimestena maailmas ära teeksime, võiksime rääkida üleilmsest eesti keele vägevusest. Eesti keel võib siis tõesti taevani tõusta.