Hispaania hobupostiga õigus
Ta tõstab parema jala, viskab kiire pilgu sammu sihtkohale veendumaks platsi puhtuses, kui märkab, et üks liigkõrgeks kasvatatud pabertorn kipub vasakule vajuma. Castro püüab ehitist õhus seisva pruunis kingas jalaga kohendada, pärast mida kaustahunnik küll suunda muudab, kuid ainult selleks, et paremale poole, teiste sarnaste tornide vastu laiali libiseda. Ta lööb käega, tõmbab jala tagasi ning viskab toimiku kolleegi laua kõrval köögutavasse paberivirna. Sellega pole kiiret, kõigest kellegi sünni kirjapanek.
15 400 last on oma järge oodanud ja nüüd see viieteistkümne tuhande nelja saja esimene ei jaksa enam oodata?
Pool tundi hiljem ilmub pruuni kingaga ametnik Castro kolleeg, kontsakingadega García, kes ei pane tähelegi, et tema laua vasaku seina vastu toetuv keskmine paberihunnik on ühe toimiku võrra kasvanud. Kaks kuud streiki kahesaja euro nimel on ta nii ära väsitanud, et isegi pisidetailide märkamine, see igapäevane rõõm, ei paku enam naudingut. Ta lööb käed puusa, laseb pilgul üle Manhattani katuste lennata ja raputab pead. Hea küll! Tore on, et kahekuune streik sai lõpuks läbi ja palka saab ka juurde, ent kes selle hunniku tööd nüüd ära teeb. Üle kolmekümne tuhande ära jäänud kohtumõistmise ning ligi sada tuhat muud külmutatud dokumentidest pungil protsessi. Ja üleüldse, millal seda tehakse? Tööpäev lõpeb kohtuametnikul kell kaks.
Justiitsminister Mariano Fernández Bermejo, tuntud naljamees oma ümmarguste prillide ja halli, takkus habemega, arvab telekaamerate ees kõva häälega, et nemad, ametnikud, peavad viis tundi nädalas rohkem higi valama ja kolme kuuga on seisma jäänud asjaajamised jälle bürokraatiamasina lõugade vahel. Ametiühingu esinaisele ministri sõnad nalja ei teinud, aga minule küll, mõtleb García kahte ülipaksu toimikut kolleegi laua poole upitades. Või kolme kuuga! Hea, kui kahe aasta pärast oleme tegemata töödega mäele jõudnud, sest vahenditest, nagu rohkem töökäsi ja arvuteid, pole ju juttu olnud. Ikka kaustad ja toimikud, kõik käsitsi. Isegi välja kuulutatud kohtuotsused liiguvad ministeeriumi poole tavapostiga, sest ministeerium ei aktsepteeri midagi muud peale paberi. Nii elabki Hispaania õigus pidevas liiklusummikus paberitolmu sisse hingates. Asjaajamise digitaliseerimine, elektroonilised toimikud ja ühtne infosüsteem on lükatud vana semu mañana varna.
Ametnik Castro astub tuppa, silmad ajaleheartiklil, mis kirjeldab kohtusüsteemi vastutust kaduma läinud ja hiljem surnuna leitud viieaastase Mari Luzi juhtumis. Tüdruku arvatava mõrvari kohal rippus kaks kindlat kohtuotsust, millele vaatamata polnud mees vanglas, sest kohtuotsuse välja andnud ametnike paberites figureeris fraas "asukoht teadmata". Samal ajal oli mehel teises kohtus paar protsessi pooleli, mille tõttu käis ta iga kahe nädala tagant end sealsetele ametnikele näitamas. Nii ei tea Hispaanias ükski kohus, mida teeb teine. Mõne isiku minevikupattude teadasaamiseks läheb kohtul pool aastat, sest info leidub paberil, mida teised õigusorganid peavad oma tolmustest kaustadest ja kastidest kaevama, et see hobupostiga siis soovijale saata.
