Velorutsiooni kiituseks
Roheline pealinn... hooliv linn... puhas linn... mida me küll kuulnud pole selle kogumi kohta.
Möödunud nädalal juba hakkas õnnestuma. Rattasõit, mõtlen. Ma ei ole rattasportlane ja kasutan jalgratast ennekõike liiklusvahendina. On abi. Keskmised sõidukiirused auto ja rattaga liikumisel on Tallinna linnas üksjagu lähedaseks muutunud.
Teist aastat pruugin elektrijalgratast. Väike mootor ja aku lisaks: et saaks künkast üles ning vastutuult sõidetud. Nii et särk ei kleepuks ihu külge. Ei kleepugi. Nüüd on selleks vajadustki rohkem. Kampsuni ja lipsustamata särgikaelusega lepitakse ehk paremini kui higiste saadikutega. Tundub endalegi mõistlikum.
Nädalaga on juba nii 130 km läbitud, autoga oleks samu asju ajades läbi sõitnud kolme-neljakordse vahemaa.
Jalgratas võimendab. 20-30 km rattasõitu on umbes sama hea kui teha 7000 - 10 000 sammu, liikumisulatus on aga kolm-neli korda suurem.
Näeb rohkem, märkab rohkem. Ökoloogiline jalajälg jääb aga väiksemaks. Autosõit tähendanuks vähemalt 300-400 km läbimist ja umbes 20 liitri bensiini kulutamist.
10 000 - 15 000 inimest Tallinnas on sellise sissetulekuga küll, et paarikümne tuhande krooni piiresse jääv elektrijalgratas soetada. Inimesed teadupoolest teevad järele: mida ette näidatakse, seda teevadki järele. Kui kümmegi tuhat inimest oma kodudest tööle rattal kulgeb, on aja küsimus, et see hulk kasvab juba viiekümne ja siis juba saja tuhande ratturini.
Huvitav, mis abi küll on inimestele pangapresident Lipstoki säästmismanitsustest.
Sõitku ise rattaga, mitte sportides higiseks ja aeroobse soorituse piiril, vaid lihtsalt ja rahulikult. Ülikond seljas, tähtis nägu peas. Rahandusministergi saaks sel viisil rahumeeli Toompea vahet kulgeda. See oleks lihtsaim eeskuju. Sõltuvalt oludest neelab tänaste kütusehindade juures auto pere eelarvest 2000-5000 krooni niikuinii, lisaks veel kõikvõimalikud putitused ja kindlustamised.
Muide, selliseid rattaidki, mis elektrijõudu kasutavad, saab ju liisida! Nii 100 miljonit krooni vähem kütusele kulutatud raha paneks bensiinimüüjad küll kurvastama, aga rattasõitjail oleks parem meel. Eesti Energia saaks selle arvel müüa rattalaadimiseks ehk 5-10 miljoni krooni eest voolu, aga selles ju ongi sisuline sääst.
Neljal korral viimase viie aasta jooksul tõsisemalt autode poolt müksatuna võin loota, et olud ehk paranevad. Pisitasa. Teid edendatakse. Ühed juba paluvad pildistada tänavaauke ja lubavad, et neid on tulevikus vähem. Küll autode jaoks, jah. Palju neid sõitjaid siis oleks, kui bensiin maksaks 30-40 krooni liiter?
Eestisse ehitatud uued sõiduteed on ääristatud ratta- ja jalgteedega. Ilmuvad teed, ilmuvad ka sõitjad ja kõndijad. See on reegel. Nii nagu tulevad pesakastidesse linnud: auguga kast on õõnespesitseva olendi jaoks selge märk - märk toidust ja võimalustest.
Meie aga ehitame oma kaaskodanikele sootuks teisi "ökoloogilisi" lõkse: kasiinod, kaubamajad, vuravaid sõidukeid täis teed, säravad bürooaknad - s&o tilde;naga, tööd ja võimalusi.
Ka uued elupaigad, mille eest terve inimpõlve võlgu ollakse ning mis panevad inimesi päevas kaks ja enamgi tundi taksojuhina töötama.
Tegelikult on selles säras võimalusi vaid vähestele.
Märgid võiksid olla muud: need, mis inimesed autost ratta selga tooksid, aega ja selle kaudu rohkem tähelepanuvõimet annaksid. Võimest tähele panna algab peaaegu kõik, enamik olulisest kindlasti.
