Toimunut täpsustab veelgi tolleaegse riigitelevisiooni direktori Juan José Rosóni eravestlus kirjanik Alfonso Ussiaga 1980. aastal, mille viimane avaldas tekkinud poleemika taustal mõned päevad tagasi oma kolumnis ajalehes La Razón.

"Selle festivali võitsime kontorites. Oli vaja rahvusvahelise festivali võitu ja ostsime ära mitu žüriid. Nii selge ja lihtne see ongi," teatanud Rosón, nagu räägiks ta ilmast.

60ndate lõpus jälgisid Eurovisiooni terves Euroopas miljonid silmapaarid ning Hispaania võit oleks rahvuslik kangelastegu. Veel enam seetõttu, et inglast Cliff Richardsit peeti juba enne võistlust kindlaks võitjaks, aga Gibraltari-teema kõrvetas tol hetkel tuliselt. Selge see, mõtles riigitelevisioon, mängus on Hispaania au ja vaja on võita.

Vahetuskaup käis endise saatejuhi Iñigo sõnul umbes nii, et hispaanlased ostsid oma Euroopa kolleegidelt seriaale, mis kunagi eetrisse ei jõudnud, tegid lepinguid nende hoolealustest bändidega, kellest pärast enam keegi midagi ei kuulnud, ent vastutasuks pidid need riigid andma Hispaaniale hääle. Lühidalt: Hispaania maksis altkäemaksu ja pistisevõtjast Euroopa hääletas.

Kas kõik toimus Franco käsul? Rosón väitnud, et Francol polnud Eurovisioonist sooja egakülma ja diktaator ei teadnud nende plaanist midagi. Kuid kahtlejaid on palju. Kui ülikonnas, lipsustatud kõrged tegelased reisisid Euroopas ringi, kulutades miljoneid peseetasid režiimi maine kujundamiseks, kas said nad seda tõesti teha ilma Suure Juhi teadmiseta, nõusolekuta?
Selle aasta Eurovisioonile saadab Hispaania Elvise-soengu ning Barbie plastmasskitarriga koomiku, kelle laulu pealkiri on... hmhm... "­Chiki-chiki". Kas keegi näeb siin võiduks mingeid võimalusi? Ma mõtlen, peale altkäemaksu?