Tallinlastele jäi tsepeliini käik meelde kui maailmaime nägemine. Ometi naeratas see õnn veel ka teist korda. Vähem kui aasta pärast, 25. juulil 1931, kerkis hõbedane LZ 127 viivuks taas Tallinna kohale. Sel teisel ja ühtlasi viimasel ülelennul Eestist oli tsepeliin teel Leningradi ning sealt edasi Põhja-Jäämerele. Ajalugu tunneb seda retke tsepeliini esimese polaarlennu (Polarfahrt) nime all.

Läti või Eesti?

Esialgse kava kohaselt pidi tsepeliin Eestist üldse mööda lendama - hoopis üle Läti. Hiljem aga muudeti plaani ja valiti otsem tee, s.o lennati mere kohal ja üle Eesti. Põhjuseks oli merel valitsenud soodne ilm. Ometi polnud täpne lennutrajektoor lõpuni selge ja seetõttu olid Tallinna ajalehtede toimetuste telefonid punased: kas tsepeliin ikka lendab üle linna?

Juba laupäeva hommikust peale ­oodati tsepeliini Tallinnas üldise huvi ja kärsitusega. Oli teada, et Hiiumaa kohale jõudes pidi õhulaev võtma kursi kirdesse, sest lühim tee Leningradi viis üle Eesti ranniku. Seejuures tsepeliin võis sattuda Tallinna kohale, aga võis ka mitte, juhul kui otsustati aja kokkuhoiu mõttes valida otsetee, mis viis Tallinnast veidi eemalt mööda.

Mida aeg edasi läks, seda rahutumaks muutus linn. "Tallinnas kasvas keskpäeval iga minutiga ootajate pinevus. Sirutati kaelu taeva poole, kuulatati iga mürinat, roniti majakatustele, kuid nähtavale zeppi ei tulnud," kirjeldas Päevaleht.

Siis aga saabus kauaoodatud sõnum. Kümme minutit enne kahte sai Tallinna raadiojaam tsepeliinilt teate: "Dago. Estnische Grenze passiert." (Hiiumaa. Eesti piir ületatud.) Õhulaev möödus Kärdlast ning kell veerand kolm märgati seda ka Tahkuna tuletornist - tsepeliin liikus õige madalalt, lõuna poolt Osmussaare suunas.

Pealinlaste kärsitus üha kasvas - kas ikka lendab üle või mitte? Ja siis, kell veerand neli, tuli Suurupi tuletornist teade: "Zeppelin on tulnud nähtavale Pakri poolt, läheneb suure kiirusega Tallinna suunas." Kümme minutit hiljem oli õhulaev Tallinnast vaid kümne kilomeetri kaugusel.

Ja pool neli oligi tsepeliin pealinna kohal! "Õhulaev liikus üle Tallinna õige madalalt. Tulles üle Toompea, vaksali ja mereäärse linnaosa," kirjutas Päevaleht. Ülelend kestis kõigest mõne minuti, isegi postikotti seekord alla ei heidetud, rääkimata auringist linna kohal.

Küll sai tsepeliin Tallinna kohal olles eestlastelt teele kaasa sooja tervituse. "Eesti õhuasjanduse ühingul on au teile edasi anda oma parimad tervitused teie lennu puhul ja soovib õnne teie ettevõtte kordaminekuks," teatas rannaraadiojaama kaudu insener Jürgenson. Prantsuse keeles edastatud raadiogrammile saabus kohe vastus tsepeliini komandörilt Hugo Eckenerilt: "Palju tänu teile, härrad, tervituse eest!" Tsepeliin võttis Tallinnast suuna otse põhja, Aegnale ning kadus varsti silmist.

Venemaa avarustes

Ka kogu Leningrad ootas hinge kinni pidades tsepeliini saabumist. Kui siis hõbedane sigar 25. juuli õhtul enne kella kaheksat suurlinna taevalaotuses nähtavale ilmus, sulges r ahvamurd Leningradis tunniks ajaks igasuguse liikluse. Tänavad, väljakud ja majakatused mustendasid inimestest. Vaimustus oli kirjeldamatu, paljud karjusid endal hääle ära.

Leningradi Novaja Derevnja lennujaam meelitas rahvast tol laupäeval nagu magnet. Õhtul käis õhuhiiglast imetlemas koguni mitusada tuhat leningradlast. Rahva vool kestis hommikuni, sest keegi ei tahtnud võimalust tsepeliini ligidalt näha kasutamata jätta. Ka 26. juuli keskpäeval olid lennujaama kogunenud suured rahvahulgad jälgima tsepeliini õhkutõusu. Kogu öö läbi oli õhulaeva meeskond teinud viimaseid ettevalmistusi eelseisvaks raskeks lennuks.

Polaarekspeditsiooni teaduslik juht venelane professor Samoilovitš seletas, et ilmateated Põhja-Jäämerelt ei ole kõige soodsamad ja võib juhtuda, et tsepeliin peab kurssi muutma.

Kell 11.30 saabus kauaoodatud hetk - hiiglaslik sigar kerkis rahva vaimustushüüete saatel sujuvalt õhku ja asus seiklusrikkale teekonnale. Juba sama päeva õhtul kell seitse saabus Arhangelskist sõnum: tsepeliin lendas üle. Keskööl aga võttis õhulaev kursi Franz Josephi maale.

Põhjanaba poole

Graf Zeppelini polaarlend oli õhulaeva komandöri Eckeneri julge idee, kes hakkas 1930. aastal kavandama tsepeliini kohtumist polaarvetel laevaga. Sobivaks laevaks osutus Nõukogude Liidu jäälõhkuja Malõgin. Ka äriliselt oli lend Eckeneril hästi läbi mõeldud. Lõviosa kuludest tasusid nimelt filatelistid - üle kogu maailma koguti polaar­lennule umbes 50 000 postisaadetist kogukaaluga 300 kilogrammi. Need kirjad rändasid tsepeliiniga kaasa ning paljud neist toimetati õhulaevalt jäälõhkujale. Lennul osalemist kinnitasid posti- ja kõrvaltemplid.

Sakslastel olid toona venelastega käigus ka tõsisemad asjad kui posti üleandmine polaarmerel. Enne ärasõitu antud intervjuus ütles Eckener, et Venemaa saab varsti endale õhulaevad. Ning et tsepeliinitehased tahavad Venemaale tehniliste nõuannetega abiks olla, milleks on põhimõtteline kokkulepe juba saavutatud.

Leningradi jõudes oli 24. juulil Friedrichshafenist startinud tsepeliinil lennatud juba 2000 kilomeetrit. Lennu raskem osa aga oli alles ees. Kui pühapäeval, 26. juulil teele asunud õhulaev oli järgmisel päeval ületanud Franz Josephi maa, kohtuski ta merel jäälõhkuja Malõginiga. Laeva pardal oli ka tuntud Itaalia polaaruurija Umberto ­Nobile. Seejärel lendas tsepeliin kuni Taimõrini ning sealt üle Novaja ­Zemlja tagasi Leningradi.

Tsepeliini polaarlennul oli ka teaduslik tähtsus. Selle käigus tehti meteoroloo­gilisi mõõtmisi, geo-fotograafiliselt jäädvustati suuri alasid panoraamkaame­raga (laevalt kulunuks selleks ­vähemalt aasta) jm. Samuti sooviti katsetada, kuidas tsepeliin peab neis rasketes oludes vastu. Selgus, et hästi. Juulikuu viimasel päeval maandus õhulaev LZ 127 õnnelikult Friedrichshafenis. Selja taha oli jäänud nädalapikkune reis kogu­pikkusega 10 600 kilomeetrit.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid