Eestis algab aprill juba jaanuaris
Eesti sambasõda tõestas värvikalt, et möödunud sajandi diplomaatilistes suhetes toimunud muutused on jõudnud ka meile. Üha rohkem arvestatakse rahvusvahelisel areenil siseriiklike küsimustega, kiirendamaks nõnda probleemide lahendamist välise abiga. Et möödunud kevade rahutused tekitasid meie mainele palju kahju, tuleb Eestil jätkata hoolsalt oma seisukohtade selgitamist välismaal. Vahel tuleb ennast kaitsta ka siis, kui teame, et meil on õigus.
Mai 1968
Nelikümmend aastat tagasi oli Pariisi ladina kvartal leekides. 1968. aasta mais toimusid siin ägedad, kogu maailma vapustanud noorsoorahutused, mille tagajärjel saabus kultuuripööre ja tekkis vabam, võrdõiguslikum ühiskond. Pariisi barrikaadidel võidelnud üliõpilastel on vanaduspõlves palju meenutada, debatte jätkub tänaseni. Avalikkuse ette paisatud ettekanded tõestavad, kuidas üliõpilaste algatatud surve ühiskondlikeks uuenduseks muutis sügavalt ja põhjapanevalt Lääne poliitikaelu, eelkõige ühiskonna argipäeva. Ma ei imesta, et kuulsate maisündmuste puhuks loodud eri õppeprogrammide ja selgitavate meediaanalüüsidega alustati juba juubeliaasta esimestel päevadel.
1968. aasta jaanuarist alates korraldati kümneid miitinguid, loosungitega rongkäigud nagu ka rahutud meeleavaldused olid vaat et iganädalased. Kuni saabus pikalt vinduv streik: brasserie'des loeti vihaseid üliõpilasbülletääne, tänavatelt õhkus närvilisust, mis segunes lootusrikaste mõtetega. Kõige tabavamalt võiks tudengite mässumeelt kirjeldada üleskutsetega, mille vallandas ühel ülikoolihoovil noorfilosoof Maurice Clavel: "Hing maksab kätte. Aeg on ammu käes. Lootus on tagasi!" Vaikselt puges revolutsioonitunne õpilaste, professorite, politseinike hinge, oma osa said selles loos kõik, isegi need, kes muutustega kaasa minna ei soovinud.
Mida kultuuripööre kaasa tõi? Enne üliõpilasrahutusi ei julgenud naised tänaval suitsetada, kartes mõjuda kergemeelsena. Nüüd hakkasid puiesteedel sigarette pahvima aga kõik, kel selleks soovi oli. Varem kandsid linnahärrad lumivalgeid triiksärke, pärast meeleavaldusi söandati kanda ka helesinist. Maisündmused panid piiri ka seni eri soost kooliealiste vahel valitsenud apartheidile. Nimelt kehtis enne hariduskultuuris arusaam, et neiud ei tohi noormeestega kokku puutuda, ja sestap koolitati tüdrukuid ontlikes tütarlastekoolides. Uue elukorraldusega saabus mixité, ning täiskasvanuikka jõudnud mornid poisid segunesid rõõmsalt rõkkavate tütarlastekolledžite kasvandikega.
Miski ei unune
Püüdes aduda tundeid ja läbielamisi, mis omal ajal Prantsuse "mainoortele" igaveseks mällu sööbisid, üritan mõista ka meie vaimuseisundit, mille tekitasid aprillirahutused aasta tagasi. Kui sama olukord peaks tekkima täna, kas me käituksime nüüd teisiti? Pole kindel.
Tormine aprillikuu lõi justkui mõõgaga Eestit läbiva rahvalõhe. Võrreldes Lääne-Euroopa üliõpilasrevolutsioonide positiivsete muutustega tegid pronksiööd paradoksaalselt vastupidise kannapöörde aega, mida olime läbi raskuste hakanud juba unustama. Eesti päevapoliitikasse sisenes taas uues vormis aegunud küsimus: kuidas elada edasi kõrvuti inimestega, kes olid ühtäkki meie silmis muutunud ohuallikaks, selle asemel et olla rikastav ressurss.
Paneb hämmastuma, et seisukohavõtud meie lähiajaloo kuumima konflikti tee mal piirdusid esimesel aastapäeval vaid pilguheidetega minevikku. Kajastuse põgusus tõestab, et kõige mugavam on probleeme küll julgelt tõstatada, aga lasta neil seejärel lahenduseta jääda.
Rahvamasside kokkupõrked rahvuse pinnal ei ole külakakluse mastaapi madin, millest võiks sisutäiteks lehes kirjutada või mida valitsus võiks aasta hiljem oma istungitel kiretult dokumenteerida.
Me ei pea kajastama skandaali mõju Eesti avalikkusele, vaid juurdlema lahenduste üle, sest neid pole seni leitud. Lahendused võivad ju olemas olla, kuid edukas Eesti, kaotades kuju teisaldamisega peamise osa oma usalduskrediidist, peab veel pikki aastaid keskenduma oma imago, aga ka oma enesetunde taastamisele.
Vaatamata meie õigusele kuju teisaldada, vaatamata õnnestunud integratsioonipoliitikale, millest endiselt räägitakse, vaatamata kübersõjale ja Eesti Moskva saatkonna lubamatule ründamisele paistab kogu juhtunu maailmale teisest vaatenurgast kui meile. Me peame välismaal selgitama, et eestivenelased pole nagu Saksamaa türklased või Rumeenia ungarlased, et teisisõnu ei ole tegemist "vähemusega" selle kontseptsiooni klassikalises mõttes. Rahvusvahelisel tasemel on kerge öelda, et Eesti kohaldab topeltstandardeid.
Siinkohal täidab olulist rolli väike osa rahulolematust eestivenelaste kogukonnast, kes ei õhutanud vaenu, vaid kommunikeeris teadlikult oma muresid välisilmale. Pronksmehe lugu tehti rahvusvaheliseks ja eri organisatsioonide agendasse toodi jooksvalt teavet alates monumendi teisaldamisest, politseivägivallast ja lõpetades jäänuste väljakaevamise vastase protesti ning eespool mainitud "topeltstandarditega". Konflikti valguses muutusid taas aktuaalseks ka keele- ja kodakondsusprobleemid.
Haakusid otsustavalt kaks faktorit: esiteks toimus rahulolematu inimrühma ja sotsiaalse probleemi internatsionaliseerimine, konflikt muudeti rahvusvaheliselt visuaalseks. Nimetagem seda kahe mängija - kahe ühiskonna - turunduskampaaniaks. Teiseks ei saanud sambakonflikt ainuüksi rahvusvahelise dimensiooni, vaid tõi mängu ka vaatlejate vastutuse probleemi ees. Maailmas, kus kõik on kõigiga teatud ühenduses, kaotavad riigipiirid mõttelise tähenduse ning ka kõige kohalikum sündmus tekitab võõrastes kaastunnet.
Lisaks pronksiöödele on Eestis teisigi sarnaseid kodanikuaktiivsuse näiteid. Kui allkirjade kogumine vabadussamba vastu või näiteks "Teeme ära" prügikoristuskampaania sümboliseeriksid teravat ühiskondlikku ebavõrdsust või tekiksid vohava sallimatuse tõttu, sisaldaksid nad hoobilt piisava koguse kaastundematerjali, mida hea turundaja oskaks huvitava nurga alt ülejäänud maailmale esitleda.
Aprill algab jaanuaris
Igale argumendile saab esitada vastuargumendi. Isegi kui pole oluline end kaitsta, kuna teame, et meil on õigus, tuleb meil seda teha! Möödunud kevadel oli tegemist rahvusvahelise kandepinnaga sündmustega, mida kohustume mitte ainult lahendama, vaid peame ka Eesti sõnumit maailma välja saatma. Ma tooksin näiteks Azerbaidžaani tagasihoidliku lobitöö Mägi-Karabahhi küsimuses: olgugi et Armeenia võttis sõjaga ligi 20 protsenti oma naabri territooriumist ning enamik rahvusvahelisi organisatsioone on õigusvastase ründamise nagu ka agressiivse poliitika hukka mõistnud, pole aserid jäänud ootama, et asjad omasoodu laheneksid. Nende sõnul on diplomaatiline "diil" targim tee ning nad jätkavad oma territoriaalse terviklikkuse tunnustamise promomist rahvusvahelisel a reenil.
See imagotöö, mida Eesti tegi väga hästi 90. aastatel, tundus olevat rahutuste ajal unustatud. On selge, et Eesti on nüüdseks juba poliitilist kapitali tagasi võitnud, kuid kahju on tehtud palju. Oleme oma arust juba niigi palju pingutanud ja oma venelastele vastu tulnud. Aga kas ka teised näevad seda nii? Tallinna külastanud välisraportööride ja inimõiguslaste suhtumine seda ei peegeldanud, sest neile on asja teisest vaatevinklist väga hästi esitatud.
Kui otsustasime sõjamonumendi teisaldada, pidime paratamatult tunnistama: kõik maailmas kunagi vastu võetud suured otsused on langetatud nii, et nende tagajärjed polnud teada. Kui keerukate situatsioonide ebameeldivad lahendused oleksid ette teada, ei võtakski keegi neid lahendada.
Meil tuleb jätkata hoolsalt oma seisukohtade selgitamist, isegi kui esmane hädaolukord on möödas. Eestile saabub aprillikuu juba aasta alguses. Nii algas see möödunud aastal, kui paljude südameid alles kääritas vaev ja viha. Ja algab ka igal järgmisel aastal - kuni me maailma ees oma palet silume, et võita tagasi usaldus. Alles seejärel võime soojale suvele vastu minna.
