Elamu on ühiskonna peegel
"Elamisviisid transdistsiplinaarses fookuses" on üsna akadeemiline raam sellisele erutavale, mitmekülgsele, pidevalt muutuvale teemale nagu kodu, elukeskkond, side isikliku eluruumiga ning kõige selle väljendumine tänapäeva linnaruumis ja sotsiaalses pildis. CIB (International Council for Research and Innovation in Building and Construction) on rahvusvaheline ehituse ja innovatsiooniga tegelev kogu, mille elamuehituse sotsioloogia töögrupi koordinaator, Tallinna Tehnikaülikooli professor Katrin Paadam oli ka hiljuti tehnikaülikoolis toimunud erinevate elualade spetsialiste kokku toova konverentsi üks organisaatoreid.
Paadami sõnul oli elamuehituse teema korraldajaid ammu paelunud, konverentsi eesmärgina sõnastati moodsa ajastu linna residentaalsete praktikate ja tulevikuväljavaadete mõtestamine. Teisisõnu, uurida viise, "kuidas kindlustada elamisruumi kvaliteetne areng ja selle jätkusuutlikkus nii ajaloolises mitmekesisuses kui uuenemisvõimelisuses ning kuidas saavutada loov sünergia elanike erinevast suutlikkusest (kultuuriline, sotsiaalne, majanduslik) lähtuvate elamisviiside ja elamisruumi professionaalsete kujundajate strateegiate koostoimes". Millistel alustel saaksid elanikud ja arhitektid koos tegutseda ja milline mõju on meie n-ö ruumilisel tegevusel ühiskonna sotsiaalsel väljal. Üritustele on alati kaasatud kohalik linnavõim. Tallinna linnaarhitekt Endrik Männi sõnade kohaselt võiks inimesed oma elmisviisides julgemalt unistusi täide viia.
Ühe olulise punktina rõhutati iseenesest paljukuuldud teemat, kuidas elamuehitus astub nüüdisajal ühte sammu ühiskonna individualiseerumisega tervikuna - Chalmersi Tehnikaülikooli arhitektuuriprofessori Sten Gromarki sõnul on korteripuuduse likvideerimine ja massehitus jäänud Teise maailmasõja järgsesse aega, nüüd on turg palju spetsiifilisem, nišistunum. Tema meelest on arhitektuur ka tänapäeva meediakeskse ruumi üks parimaid väljendajaid ning uuetüübilise, imagoloogiliste ja arhitektuursete vahenditega loodud elamisruumi efektse näitena tõstis ta esile Fahle maja Tallinnas - keskkond, mis pole kunagi elamiseks loodud ja mis just seepärast tundub täna nii atraktiivne.
Siit edasi arendas nüüdisaegse elamismudeli visioone arhitekt Fredrik Nilsson, kelle väitel on võimalikult eripalgeline korteriturg ühtlasi majanduslike riskide maandamine (Eestis ehitusbuumi ajal anonüümsete kahetoalistega turu täitnud arendajad tajuvad seda maandamatust hetkel ilmselt valusalt), peegeldab muutunud peretüüpe (nt tavapäraseid tuumikperesid elab Stockholmis alla veerandi) ning aina olulisemad on tänapäeval korteri kui tarbekauba imagoloogilised ja kultuurilist identiteeti loovad lisaväärtused. Nii võib rääkida mitte funktsionalisti kombel korteri otstarbepärasest tubadeks jagamisest, vaid hoopis dünaamilisemalt selle tsoneerimisest vastavalt meeleoludele ja kõikvõimalikele tegevusvõimalustele. Ja vähemalt Skandinaavia kogemus on näidanud, et selliseid maju ei müüda n-ö jooniste põhjal, risk korterid veel enne "mahamüümist" valmis ehitada on end õigustanud ning kõige enne lähevadki kaubaks kõige originaalsemad.
Teise peaettekandjana esinenud prantsuse sotsiaalteadlane Michel Bonetti on suur praktik, kes suures riiklikus teadusinstituudis töötades teeb linnasotsioloogilisi uuringuid eeskätt eratellijaile. Esmalt väike ekskurss baasinfosse: linnas, sealhulgas elamuehituse vallas toimuvad sotsiaalsed protsessid luuakse paljude aspektide koosmõjust. Eluviis sõltub arhitektuursest keskkonnast, elanike sotsiaalsest, majanduslikust ja kultuurilisest iseloomust, piirkondade mänedžmendi organiseerituse astmest, avaliku võimu poliitikast. Sotsiaalsed suhted eksisteerivad vaid kindlas ruumis, just keskkond oma kõige erinevamates väljendustes vahendab ja loob seal toimivaid sotsiaalseid seoseid. "Hea maitse" pole kaasasündinud omadus - see tuleb kogumustega. Bonetti tõi huvitava võtmeteemana linnaehituslikus suheteruumis välja termini "urbaanne potentsiaal", mille all mõtles maamärki, loodusvormi või mingit muud ruumilist võtit, millega kohalikud elanikud saaksid end siduda ja nii teatud kokkukuuluvust tunda. Ta tõi näite Pariisist, kus kindel eraldusjoon jookseb nende piirkondade ja majade vahel, kust näeb kesklinna ja kust ei näe - sa kas kuulud sümboolselt linna või ei kuulu.
Muide, samal teemal - urbanistlikust ikoonist kui identiteediloojast - on ajakirjas Maja kirjutanud Tallinna mereääre näitel ka arhitekt Panu Lehtovuori, kelle meelest Tallinna laht ja rannajoon ise võiksid olla "ruumiliseks tööriistaks" ehitustegevuse planeerimisel selles piirkonnas.
Kuidas me oma elukeskkonda kogeme ja millised tegurid seda suhet mõjutavad? Räägitakse, et liikuva tööjõu ja kapitali ajastul muutub aina tähtsamaks koht ja selle ruumiline kvaliteet, elamise teema sissetoomine on iga suurema arendusprojekti "elujõulisuse" vältimatu koostisosa. Alates 1990ndaist on nii Eestis kui mujal maailm muutunud ja loomulikult peab ka elamuehituse teema standardlahendustest kaugemale vaatama.
