Nõuga või jõuga?

Viimase aja suured humanitaar­katastroofid on valus tõestus, et Lääne minevikus üles näidatud ülbus ja tänane moraalitsemine kohtab abivajajate kalki umbusaldust, tõdeb Martin Kala.

Birma sõjaväehunta esialgne keeldumine väga vajalikust abist möödunud nädalatel on püstitanud küsimuse humanitaarinterventsiooni lubatavuse kohta. Riiki rünnanud hiidlaine tagajärjed võtsid katastroofi mõõtmed ning valitsevaid kindraleid on süüdistatud kuritegelikus oma rahva abita jätmises.

Suveräänse riigi kohus on hoolitseda oma alamate eest, ütleb ÜRO oma 1988. aasta alusdokumendis. Kuid lisab, et riigiaparaadi olematu töö korral lasub teistelgi vastutus võõraste rahvaste kaitsmise eest. Lõuna-Aasia humanitaarkatastroofide taustal võtab diplomaatilistes ringkondades maad elav vaidlus inimõiguste kaitse põhimõtete üle. Vaieldakse, kui palju tohib sekkuda teiste siseprobleemidesse. Robert Mugabe teatas Roomas toimunud ÜRO toiduteemalisel konverentsil, et külmutab Zimbabwes sadu tuhandeid tühje kõhtusid toitva organisatsiooni Care tegemised, sest tema sõnul toimib selle pakutav "abi" Lääne poliitilise režiimi õõnestusrelvana.

Kas välisabist keeldumine äärmuslikes olukordades paneb välisriikidele vastutuse võõra rahva julgeoleku eest? Eurooplaste meelest mitte. Prantsuse välisminister kirjutas rahvusvahelises pressis sellest, kuidas "leiname kümnete tuhandete kannatanute surma, kuid samas heidetakse meile ette tungimist Myanmari siseasjadesse". Sellest hoolimata ei pooldanud Euroliidu ministrid Bernard Kouchneri ettepanekut toimetada abi Birmasse ka juhul, kui hunta sellega ei nõustu, nende meelest ei saa kindralite hoolimatust samastada genotsiidide või inimsusevastaste ja sõjakuritegudega.

Kah nüüd pimekana!
Siin võib näha kahte eri probleemi. Esiteks polevat Birmas toimuv piisavalt ränk. Rahvusvahelise õiguse "vastutus kaitsta" mõttemall töötati välja pärast Rwanda inimkatastroofi ja sõnastati ainult äärmuslike olukordade puhuks, eesmärgiga seda ranget põhimõtet huupi mitte rakendada. Birma, kes teeb siiski teosammul koostööd, käiks selle juhtumi alla vaid juhul, kui mõni jurist tõestaks, et keeldumist abi andmisest sadadele tuhandetele inimestele saaks tõlgendada kui inimsusevastast kuritegu, kuna nende elu on reaalselt ja viivitamatult ohus.

Teiseks, palju olulisemaks probleemiks peetakse aga välisriikide himu kohaldada kõikjal oma arusaama maailmast, isegi siis, kui teised nõus ei ole. Mulle meenub loosung Tšiili vabariigi vapilt: Por la razón o la fuerza!, "Nõuga ­v õ i jõuga!". Tihti võrreldakse läänelikku suhtumist maailma asjade lahendamisel vanaroomlaste sarnase kombega aut concilio aut tense, "nõuande või mõõgateraga" oma vastaseid ähvardada, kui nood millegipärast nõus polnud. Sama ütleme täna (endistele) arengumaadele: "Kui te meid heaga kuulda ei võta, siis teeme nii, et võtate! Kui te abi ei taha, anname seda vägisi!" Loomulikult on see diplomaatiliselt ebakorrektne. Õige oleks olnud oma riivatud uhkus alla suruda ja jagada toetust kolmandate riikide kaudu, kes pääsenuks ehk Myanmarile kiiremini külje alla.

Maailmas on üldlevinud kahtlus, et demokraatiamaad kasutavad katastroofe ära oma eesmärkide saavutamiseks, näiteks kurjade kindralite kõrvaldamiseks.

Sest mida muud saab see olla? Kas Birmas toimuv tuleb meile tõesti üllatusena? Võimude halb mobiilsus loodusõnnetuste puhul selles tormilises kliimavööndis? Või rahumeelsete kodanike, sealhulgas munkade kokkupõrked sõjaväeüksustega, mille tunnistajaks me möödunud aastal olime? Birma on õnnetus, mis ei hõlma vaid ojades ulpivaid surnukehasid või rusude alla kinni jäänud karjuvaid lapsi; see ei ole massihaudu tekitav torm ega tuulekiirusel levivad haigused. Me teadsime kümnetest tuhandetest kannatajatest juba ammu enne tsüklonit! Myanmar on vinduv häving, millest Lääs teab piinlikkustundega juba aastaid.

See neetud universaalsus
Raske on välja mõelda midagi üllamat kui humanitaarabi - viia abi maailma eri paikades kannatavatele, surevatele rahvamassidele; abistada võhivõõraid, olles tunnistajaks inimkäe hirmutegudele, seistes hääletult vastu diktaatorite hullumeelsustele? 1960. aastate rahvusvahelisel areenil säras humanitaaraktsioon väljapaistva uustulnukana ning lillelapsed sõidutati lennukites Vietnami, Nicaraguasse, Beirutisse, Calcuttasse, Phnom-Penhi, Jerevani abivajajaid toetama. Vihane põlvkond, joobunud kaastundest, trügis kohale ja, väge täis, pistis rinda arengumaade saamatuse või ükskõiksusega kriisiolukordades. Ühtlasi paljastas humanitaartegevus ühe omaaegse ideoloogilise vale - vahetegemise "heade" ja "halbade" surnute vahel. Abi muudeti poliitilisest universaalseks.

Humanitaarabi tänane konflikt pöörleb nimelt mainitud universaalsuse ümber. Et aastatega lisandus sadu ja tuhandeid organisatsioone, aja jooksul kasvasid abi mõiste ja maht ning see konkurents kasvatas eelarveid, paisus kriisiabi operatsiooniks riikide tasemel, sest ainult riigid omasid nii suuri (rahalisi) vahendeid, et kogu see lugu kinni maksta. Paratamatult tekkis riikidel omaette sõnaõigus.

Inimelude päästmine on määratult kallis tegevus ja kõik riigid teavad hästi, kuidas seda väga visuaalset ja fotogeenilist turundusstrateegiat täna ära kasutada. Pealegi aitab see summutada paljud muud rahvusvahelised jamad, nagu majanduslikud vägikaikaveod, tugevate armutu äritegevus nõrgemate arvelt, topeltstandardid jne. 21. sajandi alguses on humanitaarabi üks lahendustest, väga tihti on see muide ka ainus, mis on saadaval. Aga see on ühtlasi probleem.

Nn rahvusvahelise sekkumisõiguse varjust kasvab välja küsimus, kas inimõigused, mis moodustavad humanitaarabi mõttelise aluse, ei esinda äärmiselt läänelikku maailmavaadet. Kas nende kaitsmise kaudu ei rakenda Lääs oma militaarset ning kaubanduslikku üleolekut? Ning kas mitte ei põlga Lääs oma kodus silmakirjalikult universaal­sete väärtuste kaitse sildi all terveid sisserännanud kultuure.

Lääneriikidel tuleks hoiduda kahest sümmeetrilisest ämbrisse astumisest. Üks on Lääne arrogants: neokolonialistlik toimimisviis, kus arenenud riigid viibutavad vähem arenenute poole hoiatavalt näppu. Teine on aga arvamine, justkui peaksid meie silmis väljaspool kriitikat olevate väärtuste ees pea langetama ka kõik teised kultuurid. Hea näide on USA president George W. Bush oma "terrorismivastase võitlusega", milles esindab oma arust "headuse impeeriumit" ja osutab valikuliselt nendele riikidele, kes on tema arust osalised "kurjuse teljes".

Just siit saavad alguse vastuargumendid tänaste inimõiguste olemuse üle. Kultuurilise mitmekesisuse ­konflikt seab oma tõkendid ka humanitaarabile.

Mõistuse jõuga
Prantsuse filosoof Simone Weil kirjutas universaalsest mõtlemisest oma kuulsas teoses "Veenvus ja halastus" juba 1942. aastal: "Iga inimese ülesanne on ennast eelarvamustest vabastada, et elus edasi liikuda, kuid lausa kuritegelik on püüda kellegi teise mõtteid kritiseerida."

Lõunamaad kardavad põrkuda katastroofide lahendamisel kõrgi lääneliku diskursusega, nad hakkavad tõrkuma ja teevad kõik, et salamisi läbi suruda oma pisitingimusi. Demokraatia­maad usuvad samas teiste kaitsmise vastutusse ja arvavad endiselt, et neil on õigus sekkuda. Moraalitsev suhtumine tülgastab abivajajaid ning mõistes, et Lääs jääb oma põhimõtetes vankumatuks, keelduvad nad täielikult igasugusest väljastpoolt saabuvast ja kohaldatavast abist.

Tekkinud olukord on väga hea õppetund mõlemale poolele - kuniks üks rebib nokka lahti, kukub teisel saba kinni, ja nii vaheldumisi.

PS Tänavu mõlgutab juba mitmes Tšiili parlamendi koosseis mõtteid vastolulise vapiloosungi üle ja võimalik, et seekord on lahendus leitud: mitte "Nõu või jõuga", vaid Por la fuerza de la razón, ikka "Mõistuse jõuga!". Üritaks nüüd seesinast mõttelaadi ka Vana maailma käitumisse istutada.