Kadunud muinaslinnust otsimas
Evald Tõniosson
"Eesti muinaslinnad"
Muinasaja teadus 20. Tartu-Tallinn 2008. 357 lk.
Kuigi selle muinaslinnustele pühendatud raamatu autoriks on märgitud Eesti arheoloogia suurmees Evald Tõnisson, on selles siiski suuresti osalisteks olnud ka Heiki Valk ja Ain Mäesalu. Lisaks veel terve plejaad Eesti arheolooge. Tõnissoni ootamatu surm 2001. aastal katkestas tema töö raamatu käsikirjaga. Nooremad kolleegid võtsid Eesti arheoloogia suurmehest maha jäänud paberite korrastamise ja avaldamise enda peale, täiendades neid ning lisades enda poolt mõndagi olulist. Meie ees on muinaslinnuste uurijate kollektiivne töö.
Kiusatus on öelda, et nüüd siis lõpuks sai antud vääriline vastus baltisaksa päritolu ajaloolasele Armin Tuulsele (enne nimevahetust Neumann), kes avaldas 1942. aastal kapitaalse töö "Die Burgen in Estland und Lettland". Nagu ka tema eellasele Karl von Löwis of Menarile, kes avaldas 1922. aastal "Burgenlexikon für Alt-Livlandi".
Saksa autorid kirjutasid saksa linnustest - nendest, mille lammutamist ning nende asemele paganlike Taara-tammikute istutamist nõudis eelmise sajandi 30. aastatel eesti rahvusluse kirglik tiib. Ent põlisrahva kaitserajatiste teatmeteose puudumist see ei oleks korvanud. Nüüd siis 21. sajandi alguses võib rõõmsalt õhata - ära tegime!
Kataloogis on 131 muinaslinnust (kaardilt lk 32 näeme siiski, et väljakaevamisi oli 2007. aasta seisuga korraldatud vaid 61-l linnuseasemel). Igale linnusele on antud täpne asukohakirjeldus, vallide ja kunagiste kraavide jälgitavus maastikul, seniste kaevamis- ja uurimistööde seis. Väga tänuväärne lisandus on iga linnusekirjelduse lõpus olev allikate nimekiri.
Toon näite Pöide maalinna varal: esmane mainimine Henriku Liivimaa kroonikas (XXX: 5), järgmisena Mellin 1794. aastal (kartograaf krahv Ludwig August Mellin), siis Luce 1811. aastal (Kuressaare õpperingkonna inspektori Johann Wilhelm Ludwig von Luce), siis Hueck 1840. aastal (vist Alexander Friedrich Hueck, kes oli hariduselt üldsegi arst), ja nii edasi ja nii edasi, kuni tänase päevani välja.
Statistikast huvituv lugeja võib vaadata, milliseid Eesti muinaslinnuseid on läbi aegade kõige rohkem mainitud, ja mõtiskleda nende "populaarsuse" põhjuste üle. Üks sellistest on Varbola: muinasaegadel mainitud kuus korda Henriku kroonikas ja üks kord Novgorodi esimeses leetopissis, järgmisena tuli juba valgustusajastu suurkuju Hupel 1774. aastal.
Süstemaatilisi kaevamisi muinaslinnustes alustati meil alles 1936. aastal
(lk 34). See on ilmselt kuidagi seotud EWs aetud ametliku poliitikaga anda eesti rahvusele tagasi tema ajalugu. Üheks tollase püüdluse jäljeks on suuremate ja olulisemate muinaslinnuste varustamine pronkstahvlitega, kus on Eesti kaardile märgitud tähtsamad "muinaslinnad". (Siinkirjutaja mäletamist mööda elasid mõned sellised tahvlid üle ka nõukogude aja, näiteks Lõhaveres, ehkki seal oli antud Eesti idapiir vastavuses Tartu rahu tingimustega).
Muinaspärandi väärtustamisest rääkides tuleb meelde mõnda aega mõnedes ringkondades kõlanud üleskutse ehitada kusagil üles üks välimuselt autentne muinaslinnus. Kas siis turismiatraktsioonina või omaenda hingevajaduste rahuldamiseks. Sellise idee eestkõnelejate arvates on meil tänu arheoloogiliste uuringute põhjalikkusele ühe autentse muinaslinnuse ülesehitamiseks piisavalt andmeid.
Paraku see pole päris nii. Vallide paksus, struktuur ja võib-olla isegi kõrgus on taastatavad, kuid linnuse silueti kohta seda öelda ei saa. Kroonik Henrik on nii Viljandi kui Tartu linnuste puhul maininud, et nende kaitsesüsteemides olid mingid kõrgemad rajatised. Viljandi puhul nimetab kroonik seda "linnuse tipuks" - summitas castris, Lõhavere puhul lihtsalt "kindluseks" - municio, mis oli ehitatud "plankudest" - planca. Viljandi municio seinad olid Henriku teatel kahekordsed. Tartu linnusel oli samuti mingi kõrgem tornrajatis - summitas municio (lk 82).
Linnuste piiramised lõpetanud tormijooksude puhul olid need kohad kõige ägedama võitluse platsiks. Need võisid olla ka kaitsjatele viimaseks pelgupaigaks, nagu see juhtus Tartu piiramisel, kui vürst Vjatško sõdalased seal varjusid.
Mis asi oli "linnuse tipp"? Midagi tornlinnuse taolist, nagu keskaegsete rüütlilinnuste donjon või bergfried? Kuna tegemist oli kõrgete puitrajatistega, millest pole midagi alles (erinevalt valle koos hoidnud puitsõrestikest või väravakäikude postidest, mille riismed on pinnases säilinud), siis pole võimalik taastada ühtegi "linnuse tippu". Samamoodi pole võimalik rekonstrueerida valle läbinud väravakäikude pealisehitisi. Me ei tea, milline oli Eesti suuremate muinaslinnuste siluett. Eesti kunstnike maalides on kujutatud ristiväge ründamas muinaslinnuseid, mis näevad välja nagu keskaegsed rüütlilinnused, selle vahega vaid, et eestlaste linnusel olid müürid-tornid tehtud puust. Ent paraku on see fantaasia. Suurte ja võimsate muinaslinnuste väljanägemine ei ole taastatav.
Remargiks muinaslinnuste õuedel olnud EW-aegsetele pronkstahvlitele, mis trotsisid nõukogude ajastut hoolimata Tartu rahu järgsest idapiirist. Tõnissoni raamatust selgub, et on olemas selline nähtus nagu arheoloogiline ekspansioon: 2007. aastal korraldasid Eesti arheoloogid väljakaevamisi Kornetis, kaks kilomeetrit lõuna pool praegust Eesti-Läti piiri. Tõenäoliselt on Läti vabariigi territooriumil teisigi muinsusi, kus eesti arheoloogid võiksid peremehelikult askeldada.
Kuiva arheoloogilise materjali kõrval on raamatus huvitavaid lõike ka lingvistikahuvilistele ning sotsiaalse ajaloo paleuslastele.
Sõna "linnus" etümoloogiast saame teada, et see nimisõna näib olevat seotud soome tegusõnaga "linnoittaa" - kindlustada - ja sellest tuleneva sõnaga "linnoitus" - kindlustus (lk 25). Hilisrauaaja linnuseid on nende väiksusest tingituna tõlgendatud kui maksustamiskeskusi. Läänemaa linnuste suurust analüüsides on arheoloog Mati Mandel arvanud, et need olid ülikulinnused, kus sõja korral leidis kaitset vaid sotsiaalne eliit oma kaaskondlaste ja lähimate külade elanikega (lk 173).
Remargi korras võiks mainida seda, et lõunanaabritel liigub sotsiaalajalooline mõte praegu vastassuunas - meil räägiti pikka aega muinas-Eesti ühiskonna egalitaarsusest, samas kui Läti ajaloolased tegelesid varafeodaalse ülikkonna piiritlemisega; nüüd on meil avastatud omaenda ülikkond, samas kui lätlased on hakanud rohkem uskuma oma muinasühiskonna egalitarismi. Ka ajalooteaduses on olemas moodsad teemad.
