Sõja puhkedes läks noor matemaatik Aleksandr Solženitsõn allohvitserina rindele, läbis suurtükiväelaste kooli ning pidas sõbraga kirjavahetust, milles üsna läbipaistvate peitnimede all (hozjain - peremees) arvustati Stalinit. 1945. aasta veebruaris Preisimaal kapten Solženitsõn arreteeritigi. Järgnesid gulagi-aastad, asumine Kasahstanis, haigestumine vähki ja sellest paranemine. Vangla õnnestus tal üle elada osalt tänu sellele, et sattus n-ö teadusliku uurimise laagrisse, kus tegeles kõnetuvastusseadme konstrueerimisega. Solženitsõn hakkas laagrikogemusi kirjanduslikult jäädvustama. Jõudu andis veendumus, et tal on jumalast antud ülesanne paljastada tõde kommunismi kuritegudest. Tänu Novõi Miri toimetaja Aleksandr Tvardovski meelekindlusele ilmus 1962 "Üks päev Ivan Denissovitši elust" (e. k 1963). Hruštšov olevat sellega nõustunud, sest jutustuse poliitvangist peategelane ei ole intelligent, vaid talupoeg, kes pealegi ületab töönorme. Solženitsõn sai kodu- ja välismaal kuulsaks, kuid romaane ("Esimeses ringis", e. k 2001; "Vähitõvekorpus", 2000) tal NSVLis enam avaldada ei lastud. 1970. aastal pälvis ta Nobeli auhinna, aga seda ta vastu võtma ei läinud, sest kartis, et teda ei lasta kodumaale tagasi. Solženitsõn oli veendunud, et vabatahtlik emigreerumine tähendaks alistumist.

1960. aastatel alustas Solženitsõn oma peateost "Gulagi arhipelaag", žanrimääratlusega "kirjandusliku uurimuse katse". Stalinile omistatakse aforism: "Ühe inimese surm on tragöödia, miljoni surm on statistika" ning kolmeköiteline "Gulagi arhipelaag" on võimsaim püüdlus seda seisukohta kummutada. Kui puhtvormiliselt jätkasid Solženitsõni romaanid 19. sajandi realismi traditsiooni, siis "Gulagi arhipelaagi" erilisele mõjuvusele aitab kaasa eksperimentaalne vorm, mida iseloomustab fragmentaarsus, vaatepunktide vaheldumine, dokumendid läbisegi unenäoliste passaažidega. Vangilaagri olustiku ja sealse julmuse detailne kirjeldus meenutab Fjodor Dostojevski "Märkmeid surnud majast".

Mitmed teose peatükid valmisid Eestis. Solženitsõni suhtumine eestlastesse oli lausa idealiseeriv, seda eelkõige tänu Otto Tiefi valitsuse ministrile Arnold Susile ning teistele eestlastest laagrikaaslastele ja nende perekondadele. Arnold Susiga sai kirjanik tuttavaks Moskvas Ljubjaka vangilaagris, kus nad said vestelda eeskätt jalutuskäikude ajal. Noor Solženitsõn oli siis veel veendunud marksist, kuid kuulas huviga Susi selgitusi demokraatlikust ühiskonnakorrast. Kui eestlane saatis värskelt ilmunud "Ivan Denissovitši" autorile aastate järel tervituse, tuli too Susidele Tartusse külla. "Ma olen nüüd hoopis teine inimene," kinnitanud ta kohe taaskohtumise algul, pidades silmas oma marksistlike illusioonide kadumist.

Arnoldi tütar Heli Susi meenutab Solženitsõnit kui erakordselt sädelevat isiksust, kes oli nagu "tuld purskav mägi täis lootust ja usku". Oli tunda, et see mees oma võitlust pooleli ei jäta, pakkudes nii mõttekaaslastele lausa uut elusisu. Susid aitasid kaasa ka "Gulagi arhipelaagi" valmimisele. Nimelt veetis Solženitsõn 1965. ja 1966. aasta talve Suside vahendusel Tartumaal Vasulas talus oma suurteost luues. Kirjutas paarkümmend lehekülge päevas, vahepeal kuulas BBC uudiseid.

Solženitsõni kujutluses oli Eesti peaaegu et Lääs ning kui ta Tartus inimestega kohtus, kõneles ta Suside meelest natuke liiga avameelselt. Õnneks olid Eesti kagebeelased laiskvorstid, nagu Heli Susi olukorda tagantjärele hindab.

Kord pähe võtnud, et eestlased on head inimesed, püüdis ta sellele veendumusele truuks jääda. Hoidudes avalikust kriitikast Eesti aadressil, oli tal siiski üks tõsine etteheide: Eesti oli esimene riik, kes Tartu rahulepinguga tunnustas Nõukogude Liitu ning reetis seega Venemaa. Halvustava suhtumise tõttu ukrainlastesse, valgevenelastesse ja Venemaa väikerahvastesse ("kõike seda puru ei jõua üles lugeda") kirjutas Arvo Valton talle avaliku kirja.

Kui koopia "Arhipelaagist" sattus KGB kätte, andis Solženitsõn korralduse teos Läänes avaldada ja 1973. aastal selle esimene osa ilmuski. Selle tõlked aitasid murda Lääne, eriti Prantsuse intellektuaalide kommunismimeelsust. Sõna "gulag" leidis oma koha paljudes keeltes ning 227 isiku mälestustele ja tunnistustele tuginev teos sai üldtuntuks. NLKP poliitbüroo kaalus Solženitsõni asumisele saatmist, vangistamist (mürgitamiskatseid oli varemgi tehtud), kuni lõpuks otsustati ta lennukile panna ja maalt välja saata. Välismaal asus Solženitsõn tööle 5000leheküljelise teose "Punane ratas" kallal, mis püüab jõuda Vene revolutsiooni juurteni. Tsükli juurde kuuluv lühiromaan "Lenin Zürichis", mis uurib kurja geeniuse fenomeni, on kindlasti suur õnnestumine, mis tuleks ka eesti keelde tõlkida. Solženitsõni autobiograafia "Puskis tamme vasikas" (1975) annab kaaskiskuva pildi missioonile pühendunud mehest, askeedist ja vintskest taktikust.

Maapao aastatel tekitas Solženitsõni kompromissitus ja sügav usk oma tõesse pagulaste seas ka tülisid ning paljud pöörasid talle selja. Tema avalikud väljaütlemised, mis kritiseerisid talle vaid pealiskaudselt tuttavat Lääne ühiskonda, individualismi ja massikultuuri, ei võitnud talle samuti sõpru juurde. Mõnikord süüdistati teda - üsna ülekohtuselt - tsarisminostalgias ja antisemitismis. Sarnaselt Tolstoi ja Dostojevskiga kuulus Solženitsõni maailmanägemise keskmesse üksikinimese südametunnistus ning suhe Jumalaga. Seetõttu ei leidnud mitmed Solženitsõni seisukohad tänase poliitikamaailmaga haakumispunkte.

1991. avaldas ta oma artikli Venemaa tulevikust, milles kutsus üles patukahetsusele ja enesepiiramisele. Samas arvas ta, et Valgevene, Ukraina ja Põhja-Kasahstan peaksid jääma uue ühisriigi koosseisu. Ukrainlastel on talle raske andestada seisukohta, nagu oleks ukraina rahvas "hiljutine väljamõeldis". Ka polevat 1930. aastate Ukrainas olnud mingit ettekavatsetud näljahäda.

1994. aastal pöördus Solženitsõn Venemaale tagasi. Kui mõned liberaalid olid perestroika ajal peljanud, et tema tagasitulek võib korrata ajatolla Homeini Iraani naasmist, distantseerus Solženitsõn alati Vene parempoolsuse vastikumatest ilmingutest. 1995. aastal oli tal televisioonis oma saade, kus ta kritiseeris uue Vene elu pahesid ja süüvis ajaloosse, aga vaatajate vähesuse tõttu asendati see peagi šõuga, milles figureeris Cicciolina.

Solženitsõni saavutuste hulka 21. sajandil kuulub vene ja juudi rahva suhete käsitlus "Kakssada aastat üheskoos" (2001-2002). Elava legendi staatus võimaldas kirjanikul selle tundliku teema puhul poliitilise korrektsuse kammitsaid vältida. Kirjanik nõustub nendega, kes ütlevad, et enamlastest juudid polnudki enam oma vaimult juudid, nad olid heidikud; ent sama kehtib vene enamlaste kohta - ka juhtivad vene enamlased polevat enam olnud vene vaimu kandjad. Millest järeldubki, et venelaste kollektiivne süüstamine kommunistlikes kuritegudes on nonsenss.

Solženitsõni viimaseks tähtsamaks avalikuks etteastumiseks rahvusvahelisel areenil jäi aasta tagasi Der Spiegelile antud intervjuu, kus ta kritiseeris NATO laienemist ja kaitses Putini korda, vähemalt võrdluses Jeltsini-aegse korralagedusega. Eestis tasuks mõelda Aleksandr Solženitsõni, 20. sajandi suurima moralisti ja suure Eesti sõbra mälestuse jäädvustamisele.

Aleksandr Issajevitš Solženitsõn
(11.12. 1918 - 3. 08. 2008)

  • Sündis Kislovodskis haritud kasakaperekonnas. Isa õppis Moskva ülikoolis filoloogiat, oli Esimeses ilmasõjas suurtükiväeohvitser ja hukkus jahiõnnetuses kuus kuud enne poja sündi. Mulluses intervjuus Der Spiegelile: "Nooruses lasus mul isa varase surma vari, kartsin et suren enne, kui jõuan midagi olulist kirjutada."
  • Kasvas üles Rostovis Doni ääres. Ema oli masinakirjutaja. Juba kümneaastasena hakkas kavandama suurteost "20. sajandi tähendus". Kavatses õppida Moskvas kirjandust, kuid ema kehva tervise ja majandusliku seisu tõttu õppis kodulinnas matemaatikat-füüsikat ning 1939-41 kaugeõppes ka kirjandust.
  • Oli kaks korda abielus Natalja Rešetovskajaga, kes on avaldanud temast NSV Liidus vastuolulisi mälestusi. Kolmanda abielu sõlmis 1973 Natalja Svetlovaga, kellega koos on neil pojad Ignat (sünd 1972, nimekas muusik) ja Stepan (1973); poeg Jermolai on (1970) Svetlova eelmisest abielust.
  • Pärast Nõukogude Liidust välja saatmist 1974. aastal elas Saksamaal Heinrich Bölli majas, seejärel Šveitsis ning asus Stanfordi ülikooli kutsel USAsse, kus elas 1978-1994 Vermontis.
  • Venemaale tagasi pöördununa elas oma majas Moskva jõe ääres, mis oli Vermonti maja koopia. Töötas ka surmaeelsel päeval oma teostekogu kallal, lahkus une pealt südameinfarkti tagajärjel. Kuu aja eest kohtus Heli Susi juhtumisi Solženitsõni arstiga, kelle väitel oli kirjanik küll hea töövõime juures, kuid Venemaa arengutes sügavalt pettunud ja väljavaadetes lootusetu. "See tapab, kui lootus kustub," usub Heli Susi. "Muidu oleks ta võinud ju veel tükk aega elada."
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid