Näitusel on kahekümne viie arhitektibüroo nüüdisaegne looming, mis on jagatud kuude temaatilisse plokki. Eurooplasel, saati siis veel eestlasel, on näitusel väga põnev ringi jalutada, sest eksponeeritud on meie mõistes maailma kuklapoole absoluutsed kuulsused, kellest meil jällegi eriti aimu pole. Et vaatajal ei tekiks üleolevat muljet, et tervel Austraalial ongi vaid üks ja konkreetne lähenemine arhitektuurile, on näitusel kuus teoreetilis-temaatilist plokki: minimalistlik, skulpturaalne, raamid, interaktiivne, maastik ja ida-lääs.

Näituse saatetekstis rõhutatakse korduvalt, et Austraalia arhitektidel on kõrgelt arenenud võime tunnetada konkreetset keskkonda ning seda kohaspetsiifilist lähenemist peab progressiivne modernism ülitähtsaks. Kõlama jääb siiski lihtsus ja detailide väljapeetus. Kurioossete elajatega, mis eurooplaste andmetel seal maal ringi liiguvad, kohalikud arhitektid küll kontakti otsinud pole - ülemeelikuid piiri-peal-hooneid näituselt ei leia.

Austraallased on niisiis väidetavalt meistrid lihtsuse alal ja seda tulekski nüüd nende majadest üritada õppida. Osa Austraalia arhitekte püüdleb ülima minimalismi poole, elades tõsimeeli ­Mies van der Rohe kasinas "vähem on rohkem" vaimus, huvitudes oma projektides vaid hädavajalikust. Nende arhitektuuriobjektid on tõesti ühemõtteliselt stiilsed. Austraallasetele on nüüdisaegne arhitektuur see, mis lihtsa n-ö ajaga kaasas käimise asemel püüab pigem olla ajatu, ent kohaspetsiifiline.

Ometi on näitusel ka skulpturaalsete majade sektsioon, kus minimalistlike skulptuuride seas näha tõesti ka mõned raskemini haaratavad objektid. Päris maastikku sulamise katseid näeb alajaotuses "Maastik", kus üks sümpaatsemaid teoseid on kindlasti arhitekt Denton Corker Marshalli karmiilmeline betoon­eramu mäeseljal. Arhitekt on maja osalt maasse peitnud ning loonud suure ruudukujulise eraldatud sisehoovi otsekui kindluses. Maja ei sulandu siin plastiliselt loodusesse, vaid kaob pilti pigem punkri ja varjendina.

Kust selline lihtsuseihalus siis neil austraallastel pärit? Nende maa on suuruselt võrreldav Euroopaga ja seal on väga mitmekesine loodus. Kuid mandril elab üsna vähe rahvast - tegemist on päris tasase ning tühja maaga. Austraallastele pole võõrad pikad ja inimtühjad vahemaad, iseäranis neile, kes ­eelistavad suuremast asustusest eemal elada. Kõik asjad on seal suured ja lihtsad. Loomakarjad on nii mastaapsed, et nende karjatamiseks kasutatakse suure hulga abiliste asemel helikopterit.

Austraallane olemise rütm näib koosnevat pikkadest pausidest ja sügavatest löökidest.

Ja sellisele vaimsusele on modernismilembus täiesti ootuspärane. Vaimsusele, mis peab ülimalt rahulikku tunnetamist oma absoluutseks pärisosaks. Nagu ütleb näitusel arhitekt Richard ­Blythe büroost Terroir: "Üritame luua kohaspetsiifilist arhitektuuri, mis väldib regionalismi sentimentaalsust ja püstitab küsimuse kohalikkusest kosmopoliitsuse tingimustes." Tulemuseks on nüüd Arhitektuurimuuseumis lahkesti vaadata olev kaine ja aus austraalialik valik modernismitahke.

Austraalia nüüdisarhitektuuri näitus Eesti Arhitektuurimuuseumi II korrusel on avatud 29. augustist 2008.