Lippmaa vassis kliimajutuga
On vaieldamatu fakt, et mitmed gaasid Maa atmosfääris, nagu süsinikdioksiid, metaan ja veeaur, neelavad soojuskiirgust, mistõttu maalähedased õhukihid on tükk maad soojemad, kui nad oleksid ilma nende nn kasvuhoonegaasideta. Seda tunnistab ka Lippmaa: "Muidugi, kasvuhoonegaasid on nagu tekk ümber magava mehe - ilma nendeta oleks maakera elukõlbmatu jääpall." Seetõttu kätkeb süsinikoksiidi ja metaani hulga kasv endast vähemalt potentsiaalset ohtu Maa kliimale. Kui suur see oht on, sõltub sellest, kas veeauru ja pilvede hulga muutused, õhu ja ookeanide energiavahetus ning maavälised tegurid, nagu päikesekiirgus ja Maa orbiidi asend, korvavad või hoopis võimendavad kasvuhoonegaaside mõju. Määramatused jätavad seni kaunis palju ruumi skeptilistele teooriatele.
Akadeemik Lippmaa ei ole avaldanud ühtki rahvusvahelise levikuga publikatsiooni kliimateaduses ega üldse atmosfääriteadustes. Seega ei ole ta ekspert selles valdkonnas, vaid saab üksnes vahendada ekspertide arvamusi. Kuid juba vastuses esimesele küsimusele esitatakse väga spekulatiivne väide: Mauna Loa süsinikdioksiidi mõõtmisi olevat võltsitud. See pole ju ainuke koht maailmas, kus jälgitakse atmosfääri koostist - pikaajaline võltsimine oleks kindlasti mujal avastatud!
Järgmine vastus: "Süsiniku kulu ühe maakera elaniku kohta on püsinud muutumatuna alates 1975. aastast." Jäetakse ütlemata, et maakera elanike arv on selle aja jooksul peaaegu kahekordistunud, seega ka süsinikuheitmete hulk. Ka see on tõsi, et metsa põletamine ilma uut asemele kasvatamata lisab atmosfääri süsinikdioksiidi, kuid nafta ja kivisöe süsinikuvarud maapõues on palju suuremad kui kasvavas metsas - seega ka oht kliimale suurem. Niimoodi ei saa õigustada metsade raiumist, kuid see on juba liikide ja elupaikade kaitse, mitte niivõrd kasvuhoonegaaside küsimus.
Kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist piirava Kyoto protokolli koostajaid süüdistatakse veeauru omavolilises väljaarvamises kasvuhoonegaaside hulgast (muide, põhilepe ei kanna mitte New Yorgi, vaid Rio de Janeiro nime). Veeaur annab tõesti valdava osa soojendavast mõjust, kuid on kohas ja ajas väga muutlik, vahetudes atmosfääris päevade jooksul - sadu ja tuhandeid kordi kiiremini kui muud kasvuhoonegaasid. Seetõttu on süsinikdioksiid ikkagi määrav tegur pikaajaliste muutuste jaoks.
Kõige rohkem valetab Lippmaa, rääkides Päikesest Maa kliima kujundajana: "Vist tänavu aasta algul toimus Päikesel tavalisest natuke suurem plahvatus, mille energia võrdus saja miljardi vesinikupommiga. Aga maapinnal ei märganud seda peale astronoomide mitte keegi." Sellest teeb ta valeliku järelduse, et inimkond ei ole (isegi vesinikupommiga) võimeline Maa kliimat muutma. See on klassikaline demagoogiavõte - aluste äravahetamine. Räägitakse kliimast Maal, aga plahvatusest Päikesel (mitte Maal!). Tegelikult hajub päikeseplahvatuse energia kiirgusena maailmaruumi ning vaid kaduvväike osa sellest "tabab" Maad. Selline plahvatus Maa vahetus läheduses hävitaks kindlasti kogu eluslooduse ja atmosfääri takkapihta. Kuigi "kribu" Maa on "koletis" Päikesest umbes miljon korda väiksem, on "koletis" 150 miljoni kilomeetri kaugusel ja saab Maa asjadesse sekkuda ainult oma kiirgusega. Ilma selle kiirguseta poleks elu Maal, kuid Maa atmosfäär (mille koostist suudab inimene juba päris märkimisväärselt mõjutada) kujundab maapinnale saabuvat ja lahkuvat kiirgust. Vaakumienergial, mida CERNis uuritakse, ei ole selle teemaga kuigivõrd pistmist - elementaarosakeste vastasmõjude mõistmine võib anda kauges tulevikus inimkonnale mõne uue energiaallika, kuid isegi tuleva aastakümne termotuumareaktor ITER on nende oletuslike võimalustega võrreldes lausa käeulatuses.
Kokkuvõtteks: selles usutluses ei olnud teaduslikku ülevaadet inimkonda painavast kliima soojenemise või jahenemise probleemist. See oli poliitiline kaitsekõne fossiilsete kütuste ja tuumaenergia kasutamisele. Kahjuks on selles žanris kasutusel kõik veenmismeetodid, ka demagoogilised. Taastuvenergeetika pooldajaid ühiskonna raha väljapetmises süüdistades ütleb Lippmaa: "Nii et teadust pole siin ollagi. See on puhas poliitika." Seesama kehtib täpselt ka tema intervjuu kohta. See kirjutis paistab olevat mõeldud vaid avalikkuse mõjutamiseks põlevkivi arengukava ja tuumajaama rajamise küsimustes.
Loo autor on TÜ Füüsika Instituudi õhusaaste modelleerimise vanemteadur.
