Kes on süüdi?
Süü, ikka ja alati peab keegi süüdi olema, see on aegade algusest nii. Püha Augustinus oli kindel, et inimene on juba vastsündinuna jumala ees süüdi - oma lausa pahelise, riivatu eluiha, ahne imemisrefleksi tõttu. Ja Freud, vana Freud ehitas inimese psüühilise konstitutsiooni ju paljuski süütundele. Teadagi: kes ei tunne end tänases süüdi, kes pole süümepiinadeks võimeline, see pole korralik inimene, vaid ohtlik sotsiopaat, teleseriaalidest tuttav.
1.
Kuigi paljud kirjanikud on loomult sotsiopaatliku kalduvusega - jälgivad maailma sageli süüdimatu laborandipilguga, kes vaid uudishimulikult registreerib, kuidas uus katkupisik punasilmset albiinorotti jalust murrab -, on süütunne üks analüüsitumaid, vaadeldumaid motiive. Eestis on süü, süüdi ja süüdiv olemine, alaline süüdistamine praegu nii tähtsaks teemaks tõusnud, et me ei peakski muud tegema kui lugema, lausa mungalikult, pühendunult lugema, et aru saada, et aimama hakata, mis meiega toimub. Aga vaevalt küll see rahvuslik sügavutiminemise kampaania õnnestuks. Ikka pealispindsemalt ja õhemalt kulgeb me lend. Edukas inimene teab niigi, kes on süüdi: eks ikka see, kes ise hakkama ei saa, ju on ta valesid otsuseid teinud, ju on laisk või andetu, ju jumal tahab nii. Ja lihtne, töötav, mitte nii hääl järjel olev inimene, kes niigi omadega jännis, mõtleb hirmuga mobiililaenust, arvutab poes juustuhinda (oskamata selt juustult enam juustumaitset oodatagi) ega saa aru, kuidas see süütunne, süüst mõtlemine, analüüs teda aitama peaks. Jah, ega ei tea... Poliitikud teavad: süüdi on alati t e i s e d, kes käki kokku on keeranud. Parastavad: las nüüd helbivad! Või hooplevad: küll mina alles teeksin, laske aga! Aga ring on väikseks jäänud - kõik, kes kuskil tüüri juures, on juba miskit teinud, oma käpa tosse riigiehituse töhe löönd. Keegi pole süüst puhas, aga esimesi ja kümnendaid ja sajandaid kive lendab, nagu oleks käima läinud süütalaste kivisõda. Eks ta ole.
2.
Üks võimalus eestlasi aidata on muidugi käituda Püha Manueli moodi. Püha Manuel Hea on Miguel de Unamuno viimase romaani (õigupoolest jutustuse) peategelane; see ilmus tänavu Loomingu Raamatukogus Lembit Liivaku tõlkes.
Lugu on jutustatud pihtimusena läbi ühe naise silmade, kes isa Manueli, keda pühakuks tahetakse kuulutada, juba plikast peast ja hiljem noore täiskasvanud naisena tundis. Ei-ei, eksistentsialist Unamuno ei viska meid siin katoliku kiriku telgitagustesse, pahelisse ja erootilisse maailma. Püha Manueli süü on palju suurem kui tühipaljas tiivaripsutamine mõne kooritüdruku või -poisiga. Nimelt ta ei usu, ta ei usu enam jumalat, aga ta ei leia endal olevat õigust röövida usk - too päästva, olemist põhjendava mõttena rippuv sild me elu lõpus hirmutavalt haigutava tühjuse kohal - oma koguduselt, kogukonnalt (mis selles ühiskonnas ongi üks ja sama), vastupidi. Manuel leiab, et usku, toda oopiumi rahvamassidele, tuleb anda, et tekitada neis too hädavajalik olemasolusäde, anda nende sisyphoslikule rassimisele, olemisvaevale mõte. Ta käitub nagu parim hingekarjane, nagu pühak - valmis kõiki aitama, valmis iseend ohverdama. Isegi, mil ta ennast oma uskmatuses, tühjusetundes ja -hirmus aidata ei saa. Eks ta ole.
Meie poliitikutes - mõtlen näiteks Ansipit - on sääraseid jooni. Usu toitmise jooni, isegi kui nad realistidena, poliitilise maailma sees olijatena, altaritaguse ruumi valdajatena peavad koledat tõde aimama, või vähemasti olema silm silma vastu säetud palju hirmutavamate, usku kõigutavamate tõikadega kui meie, lihtsurelikud, elurentnikud. Jah, Ansipis on seda joont: ikka usku rahvale! Meil on tulevik, meil on, kuhu minna, me ei kuku jalgelt, vaid tõuseme tähistaevasse, suurde aupaistesse!
Üks, mida tas aga pole, on too ohvrimeelsus, nondesamade sõnade kaja tegudes, mis võiksid tolle tuleviku teiseks pöörata. Jajah, ohvrimeelsus, mis annab vähemasti iseenda, aga võib-olla ka oma arvatava vale ohvrite ees süüdi olevale isa Manuelile võimaluse andestuse, lunastuse, vähemasti leppimise leidmiseks. Ja pole seda ka neil, kes Eestis praegu, rind õieli (veidi telepastorlikul kombel), oma ohvrimeelsust ja valmidust kinnitavad. Sest Manueli eneseohverduse mõte seisab ju selles, et ta teeb seda salaja, jagades vaid paari lähema inimesega hirmsat tõde, koormat, mida ta kandma peab. Ta ei tee sellest egotrippi, oma võimu ja populaarsusreitingute kindlustamise vahendit. Sest see teeks ohverduse räpaseks, eks ole ju, see ju muudaks selle mõttetuks. Või kuidas?
Siiski: ma ei arva, et Püha Manueli väärilisi mehi või naisi Eestis pole, neid, kes usku toidavad, kes olemisele ja võib-olla isegi virelemisele mõtte annavad. Aga neis puudub see edusära ja võimupalavik, jah, mitte säält ei tule neid otsida, kus praegu värisevi käsi otsuseid tehakse ja raha liigutatakse...
3.
Janos Hay "Géza-poisike. Jumaladraama", samuti Loomingu Raamatukogus ilmunud raamatuke (tõlkijatekollektiivi loetelu on pagana pikk), on teine tekst, mis mind praegu rohkem süüle mõtlema pani. Siin on õigupoolest sama lugu kaks korda räägituna: esmalt näidend ja siis novell, millele draamatekst tugineb.
Géza-poisike on veidi alaarenenud mõistusega 25aastane mees, kes elab koos oma emaga. Ja talle antakse järelevaataja töö kivimurrus: see peaks talle jõukohane olema. Ta hakkab koos kohalike viinaninade-töömurdjatega igal hommikul tööle sõitma (õhtuti kõrtsu), istub kõrgel toolil, liini kohal, ja valvab: kui midagi peaks juhtuma, siis vajutab nuppu, et lint seiskuks. Kõik kiidavad teda: Géza on nagu kuningas, nagu jumal sääl ülal. Ainult et midagi ei juhtu, kõik kulgeb, ja Gézale hakkab tunduma, et ta olu sääl on mõttetu. Ja siis sõbrad-töömehed teevad nii, et juhtuks, nalja pärast, lavastavad ühe mehe surma, et päästa Gézat tegematuse süütundest. Géza teeb kõik õigesti, aga talle tundub ikka, et ta oleks nagu süüdi, ta peab end õigustama: tema ju tegi kõik... Eks ta ole. Lõpp on juba üsna traagiline.
See on küsimus jumala või järelevaataja süüst: kui kõik aina kulgeb, lihtsalt juhtub siin maailmas, ja sul on nupp, et kõik peatada, kui miskit viltu peaks minema, aga tavaliselt ei lähe... Mõnes mõttes võikski see olla jumala või kõiksuse hoomatav kohalolu, kel pole otsest vastutust, vaid jälgija roll.
Ja siis ma taban end kahelt mõttelt. Esiteks: Eesti riigimeestel on täiesti olemas see jumalatunne, et nad nagu heljuvad kõige toimuva kohal, ja ehk see nende päädes isegi toimub sellepärast, et nemad seda vaatavad, jälgivad ja sääl heljuvad, isegi kui miskit teha ei ole /ei oska / ei saa. See on uhke tunne, see maise jumala tunne.
Teiseks: mis aga puudub, on Géza-poisikese süütunne. Ütleme nii, et kui isegi uskuda, et nemad asjade seisus süüdi pole, ütleme, et me püüame uskuda, et nad pole teinud väga palju valesid otsuseid, kuigi terve mõistus selle vastu muidugi tõrgub... Isegi siis ei paista, et suur jagu "neist" tunneks vastutust, tunneks süüd, et selles maailmas, mis nende pilgu all "kuidagi olema on juhtunud", miskit halba juhtub. Selle süütunde või isegi tema trotsliku ja edeva väikevenna eneseõigustuse asemel kõlab ikka süüdistus. Igaüks on isehakanud prokurör-inkvisiitor-maailmaparandaja, igal on süüdistuskõne taskus. Kuidagi nii haledalt, totralt ja lohutult loksub praegu me enese häälte kaja tagasi Tallinna lahelt. Eks ta ole.
4.
Muidugi: mida paljud siin ei mõista, on see, et tegelikult on hea süüdi olla, tegelikult on hea tunda, et oled süüdi. Miks? Sest siis on sul lootust lohutusele, et keegi annab andeks, et suudad ehk kunagi endale andestada, ja sellest kasvab välja hoopis midagi head, midagi lunastuslikku, õiget. Muidugi: et Eesti ei otsi superstaari, vaid supersüüdlast, võrduks vastutuse võtmine albiinovarese kelmika keksimisega vareseparve silme all otse parvepääliku nina ees. Jah, ta kistaks kahjurõõmsalt ribadeks. Ja me ei saa(kski) ikkagi vastust oma kiuslikule küsimusele, ei saa teada, kes on süüdi. Neetud lugu!
