Tuulepealse maa hääletu kollaboratsioon
Jõudsin sellise mõtteni rea sündmuste ajel. Film "Detsembrikuumus" ning ETVs rulluv seriaal "Tuulepealne maa", millele ei saa tegelikult muud midagi ette heita kui vaid seda, et nende sündmuste kaasaegseid meie hulgas enam pole, ja see on ajaloo ilustamise eeltingimus.
Teine ajend on kunagiste ajakirjade Aja Pulss ning Küsimused ja Vastused peatoimetaja Vambola Lillemäe äsja ilmunud memuaarid, mille lugemisel ei jätnud mind kordagi maha tunne, et mehel on liiga tugev sisetsensuur. Lillemäe toob seal ära Rein Ristlaane teksti (kas laulva revolutsiooni aegse seletuskirja?), kus kunagine ideoloogiasekretär annab 40 kirja loole omapoolse seletuse. Meil on olemas varasemast ajast Andres Tarandi / Rein Ruutsoo / Sirje Kiini kirjutatud 40 kirja lugu. Ja kunagi avaldati ühes paksus kirjandusajakirjas Gustav Naani kaebekiri, mille motiive kasutas Merle Karusoo oma Naani-lavastuses.
Põhiline 40 kirja juhtumi puhul on, et seisakuajaks nimetatud mäluaugus juhtus midagi olulist.
1980. aastal sündinud 40 kirjaga on seotud paljud Eesti ühiskonnas praegugi nähtavad inimesed. Just kultuuriinimesed, kelle täht kipub pankurite ja poliitikute halo varju jääma, ent kes tollal - 1980ndate alguses - olid rahvuse südametunnistus, mõistus ja au.
Tollastes sündmustes osalesid paljud praegused otsustajad, kes ei taha enam oma seotust mäletada. Näiteks käisid 40 kirjale eelnenud noorsoorahutusi laiali ajamas Tartu (Riiklikus) Ülikoolis õppinud juuratudengid. Mäletate, poisid?
Sari ei pea algama tingimata 22. septembril 1980. aastal Kadrioru staadionil juhtunud punkmäsuga. Alguseks võiks olla Karl Vaino määramine Eesti esikommunistiks aasta varem ja Vaino Väljase pagendamine Lõuna-Ameerikasse.
Väljas on isiksus, kes ei anna mulle rahu. Kui ma küsisin kolleeg Kalev Keskülalt, kas ta on kuulnud Väljase võimalikest memuaaridest, soovitas Kalev sellest mitte unistada. Väljas minevat kõikide luurajate Valhallasse, ilma et ta mahajääjatele südant puistaks. Rein Ristlaan on juba läinud ja temalt mälestusi enam ei saa. Viimane Eesti KGB šeff Sillar on samuti lubanud kindlalt vaikida.
Lähiajaloost pajataval seriaalil oleks mitu eesmärki. Esmalt muidugi kommertsedu - kui sõltumatu produtsent teeb korraliku stsenaariumi alusel saaga sündmustest, mida mäletab pool Eesti elanikkonda, siis on selle vaadatavus garanteeritud. Siis tõstab käed isegi miljonit lubav tõehetk. Aga sugugi vähem tähtis pole vanade EKP meeste ja naiste sundimine tõde või kas või midagi tõelaadset välja laduma. Ei kõhkle ütlemast, et eesmärk on nende panek sundviskesse.
Kujutlege mõnd jumalavallatut stsenaristi (kas või Toomas Kalli, kes kunagi Pikri toimetajana seletas välismaise pornokoomiksi abil mõisteid "keeleseadus" ja "IME") käiseid üles käärimas ja kirjutamas lugu, mis paneb vanad EKP-lased peast kinni haarama.
Ristlaane eespool mainitud kirjas oli väide, et 1979. aastal toimunud rahvaloenduse ajal tulnud välja, nagu oleks eestlaste vene keele oskus varasemaga võrreldes langenud (mäletan kunagist kõlakat, mille kohaselt eesti soost rahvaloendajad soovitasid respondentidel vene keele oskus maha salata). Mille peale hakati Moskvas märatsema ning kutsuti kõik EKP juhttegelased kohvile. Sõltumatu stsenarist võib seda kujutada mitut moodi. Ja siis ongi põhjust minna Väljase juurde ja küsida: aga kuidas, härra Väljas, see kõik tegelikult oli? Kui teie ei räägi, siis me kirjutamegi sinna jumal teab mida kokku.
Seriaali põhiline eesmärk poleks muidugi tootjale mammonat teenida ega ka ajaloolteadmiste laiendamine - ehkki noorem rahvas, nagu ka meie ameeriklasest president, vajaks seda kindlasti.
Eesmärk on uus narratiiv. Kusagilt peaks alustama lähimineviku lahtiharutamist, selle mõtestamist ning seletamist. Kaua me Eesti kollaboratsiooni ning hääletu vastupanu kuuma kartulit ühest peopesast teise hüpitame?
