Meie imeline ostukäitumine

Massiteabekanalitest õhkuva üldise säästujutu taustal paneb aeg-ajalt imestama iseenda ostukäitumine. Kallist kosmeetikat läheb just nüüd millegi pärast vaja üha enam, nii et Stockmanni ilupäevadelt ei naasnud ma mõistagi tühjade kätega. Ei vaibu tarvidus igasugu iluvitamiine ja riiete vastu ning mõnikord ostan ikka kalamarja ka. Aga priiskamiseks pole põhjust.

Vajadus panustada asjadesse, mis mu enda keha ja meeltega vahetult seotud avaldub selgemalt kui rahanduses ja majanduses on segasemad ajad. On nagu selline tunne, et kallis kreemikiht või hinnaline hilp aitab luua minu poolt otseselt juhitamatute nähtuste vastu kaitsekihi.

Antud juhul ei ole tegemist pelgalt minu individuaalse käitumisiseärasusega, vaid üldisema käitumismustriga. Rääkis ju ajakirjanduses avaldatud statistikagi paari nädala eest, et Eesti inimesed hoiavad viimasel ajal kokku küll autode, korterite, remonditarvikute pealt, seejuures aga ei panustata vähem medikamentidesse, kosmeetikasse ega ka eriti mitte toitu.

Ameerika 2008 andmed on näidanud, et mõnedel äridel, nagu šokolaadi-, tubaka- ja alkoholitööstusel läheb kriisi ajal suisa hästi. Tõsi, kallist alkoholi ostetakse vähem ja harvem käiakse väljas söömas. Selle eest tipsutatakse kodus ja  ilmselt mitte just kõige hinnalisemate jookidega. Õlu on ilmselge majandusriisi-aegne jook. Aga ka muu odavam kraam läheb kodus raskel ajal ilmselt hästi peale ning õnnetuseks purjujoomine majandusraskuste ajal maailmas on tavaliselt ikka süvenenud.

Miks siis inimesed ei ole nii ratsionaalsed, ega kärbi mõttetuid väljaminekuid, mis seotud  joomise, suitsetamise, maiustuste krõbistamise ning kosmeetika liigse ostmisega? Küllap siin toimib kompensatsioonimehhanism - üldise masendusmeeleolu ja tüütu majanduslikult ratsionaalse käitumise taustal tahetakse end meeleolu ülalhoiu mõttes millegagi premeerida.

Teiseks on eelpool nimetatud majandusallakäigu-aja menutooted (maiustused, kosmeetikumid nagu ka nauteianed) kõik seotud vahetult inimese keha ja heaolutundega. Autod, korterid ja muu kaugem jäävad võib olla mitte üksnes hinna tõttu paremaid ostuaegu ootama. Arvan iseenda käitumise põhjal, et inimesel on vajadus tugevdada raskel ajal oma hinge ja keha.

Siit on põhjust edasi arutleda, et samamoodi nagu kosmeetikumide, õlle ja šokolaadiga võib majanduskriisi ajal minna ka narkootikumidega. Eesti kohta saame narkoandmeid küll aasta-paarise nihkega, nii et me ei tea praegu, kas viimasel aastal on uimastite tarvitamine ühiskonnas suurenenud või mitte. Ilmselt ei ole, sest sõltuvusest  hoobilt ei vabane. Andmed välismaalt näitavad hoopis seda, et näiteks kriiside ajal on lahvatanud pigem kangete narkootikumide tarvitamise epideemiad. 1980ndate majanduslangus sattus kokku heroiini laialdasema tarbimisega Suurbritannias ning crack'i suurema leviga USA-s. On põhjust niisiis arvata, et narkootikumide maailmas nii lihtsalt ei käi, et kallim kraam (nt kokaiin) vahetatakse hoobilt odavama vastu (nt marihuaana).

Nagu kirjutab Tony Newman USA-st, kes on narkopoliitika liidu võrgustiku kommunikatsioonijuht, hakkavad inimesed uimasteid kasutama peamiselt siis, kui on aset leidnud mõni suur õnnestumine või kui on käes suur häda. Samas kannustab uimastikasutamist ka pidev ärevus ja stress. Uuringutest on teada, et kui laboritingimustes rotile, kes parasjagu ärevuse käes kannatab, kättesaadavaks teha kokaiin, manustab ta seda. Lihtsameelne oleks loota, et inimene Eestis loobuks raskel ajal millestki, mis teda mingil määralgi rahustab. Võib olla ostetakse vähem piima, vorsti, saia ning lülitakse päevakavast välja lõunasöögid, ent maiustused, armastatud kosmeetikum või isegi uimasti pole lihtsalt kaup, vaid justkui sõbrad, kes aitavad inimest keerukal ajal. See on muidugi petlik õnn, aga käib ehk raskel ajal küll.

Autor on TÜ sotsiaalteaduste doktorant.