Kas Eestis naistevastast vägivalda pole?
Näiteks Hispaania kõikide suuremate ajalehtede esikülgedel ja nii tele- kui ka raadiouudistes oli teema tähtsuselt esikohal. Jah, isegi majanduskriis, Venemaa Lukoili karvase käe üritus tulla Hispaania energiaturule ning erinevad jalgpalliteemad jäid tol päeval tahaplaanile. Pea kõikides Hispaania linnades toimusid meeleavaldused, kirglikud sõnavõtud, näitused, kampaaniad, et naistevastane vägivald ükskord lõpeks. Külmalainega tänavatele tulnud meestel ja naistel olid käes tapetute nägude ja nimedega plakatid. Et neid naisi ei unustataks! Et see terror ei korduks enam mitte kellegi elus!
Sarnase kajastuse leidis päev terves läänemaailmas ja mujalgi. Isegi Pakistanis, kus naiste õigustega on lood teatavasti kehvad, toimusid erinevad üritused muutmaks ühiskonda selle teema suhtes teadlikumaks-tundlikumaks.
Aga paljud Eesti suuremad lehed kajastasid 25. novembri tähendust? Mitte ükski! Huvitav miks, kui võtame lähtepunktiks väite, et meedia on ühiskonna peegel? Kas Eestis naistevastase vägivalla probleemi pole? Ainsana maailmas?
Arvud seda muidugi ei näita. Eestis kannatab juba ainuüksi lähisuhtevägivalla all 40 000 naist. Hispaanias on see arv kümme korda suurem, 400 000, kuid rahvaarv ületab meie oma üle 40 korra...
Eestis on avatud kuus varjupaika ja töötab abitelefon, ent avalikkuse, eriti õigussüsteemi arusaam ja teadlikkus probleemist on võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega pea olematu. Ja ma ei räägi siin ainult naistevastasest füüsilisest, psüühilisest ja seksuaalsest vägivallast erinevates ruumides, see on icebergi nähtav osa. Tagajärg. Ma pean silmas meie haridust-kasvatust kõige laiemas tähenduses, arusaamu, soorolle ning identiteediküsimusi, mis moodustavad veealuse ehk suurema osa jäämäest. Seal peituvad ebavõrdsuse ja ebaõigluse tegelikud, iidsed, raudkindlalt seisvad põhjused. Naistevastase vägivalla juured.
Esimene surmapõhjus noorte naiste seas
Amnesty International on korranud juba aastaid, et 16 kuni 45-aastaste noorte eurooplannade esimeseks surmapõhjuseks on naistevastane vägivald, mis leiab aset koduseinte vahel. Ei vähk, ei alkohol, narkootikumid ega liiklusõnnetused. Ja iga kolmas naine kannatab mingil hetkel oma elus ühe või teise vägivallavormi all, mille laiaulatuslikkust on kirjeldanud erinevad rahvusvahelised organisatsioonid.
ÜRO 1993. aasta deklaratsioonis naistevastase vägivalla likvideerimise kohta määratletakse naistevastast vägivalda „mis tahes teona, mis põhjustab või võib tõenäoliselt põhjustada naistele füüsilist, seksuaalset või psühholoogilist kahju või kannatusi, kaasa arvatud sellise teoga ähvardamine, sundimine või meelevaldne vabaduse võtmine, olenemata sellest, kas see leiab aset avalikus või eraelus". Siia alla kuuluvad koduvägivald, seksuaalvägivald, emotsionaalne ja psühholoogiline väärkohtlemine, sunnitud prostitutsioon, inimkaubandus sunnitöö või -prostitutsiooni eesmärgil, seksuaalne ekspluateerimine, seksuaalne ahistamine, kannatusi põhjustavad kombetalitused (k.a aumõrvad ja lapsetapud) ning muud soolisusest lähtuvad diskrimineerivad tegevused.
Maailma Terviseorganisatsioon loetleb lisakategooriatena järgmisi naistevastase seksuaalvägivalla näiteid: vägistamine, mille paneb toime elukaaslane, kohtamispartner või võõras; süstemaatiline vägistamine relvakonflikti ajal (k.a noorte tütarlaste röövimine nende rasestamise eesmärgil); soovimatu seksuaalne lähenemine või ahistamine, k.a seksi nõudmine vastutasuks heateo eest; sunnitud abielu või kooselu, kaasa arvatud laste abielu; rasestumisvastaste vahendite kasutamise või sugulisel teel levivate haiguste vastase kaitse muude meetmete rakendamise õiguse mitteaustamine; naise seksuaalse (või kehalise) puutumatuse vastu suunatud vägivaldne tegevus, kaasa arvatud naise suguorganite vigastamine, kohustuslik süütuse kontrollimine ja pealesunnitud abort; sunnitud prostitutsioon ja inimkaubandus seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil.
Human Rights Watch väidab, et Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel kogeb kogu maailmas ligikaudu neljandik naisi oma elu jooksul seksuaalset vägivalda. Kuni kolmandikku kõigist naistest on meessoost intiimpartner füüsiliselt rünnanud. Vägivalla läbi elanud naised ei teata kogetust sageli, kartes sotsiaalset märgistamist (nende enda kogukonna siseselt), oma turvalisuse pärast ning neid kaitsma pidavate institutsioonide asjakohaselt reageerimata jätmise tõttu.
Probleemide lahendamine algab nende teadvustamisest. Kas naistevastane vägivald on tõesti nii tähtsusetu, et temast eesti meedias lihtsalt vaikides mööda minna?
