Valdavalt ei ole asi selles, et emad ei saaks raha pärast lubada isasid lapsehoolduspuhkusele. Nad lihtsalt ei luba. Paljud emad ei raatsi jagada lastele pühendumise õigust laste isaga. Ja meie kultuur maskeerib säärase egoismi pühadusse. Meenutage avatud rinnaga neitsi Maarjat - keskset härduseobjekti kristlikus kultuuriruumis - ja Joosepit, statisti! Kuid naiste eriline anne väikelaste hooldamiseks ning sellest tuletatav õigus lastele pühenduda on pigem kultuuriline kui bioloogiline.

Isegi püha imetamisargument on seestpoolt õõnes: 2005. aastal said ainult pooled kuuekuustest Eesti lastest kas või korra päevas rinnapiima. Rootsis imetas sama vanu lapsi kolm neljandikku emadest. Iseäranis veider on asjaolu, et 2005. aastal tekkis Eesti isadel - lastearstide nõudel ja imetusargumendile toetudes - õigus vanemahüvitisele alles siis, kui lapsed olid vähemalt pooleaastased, samal ajal kui Rootsi isadele selline piirang puudus. Ema ei ole 24 tundi ööpäevas asendamatu, nagu väidab imetamismüüdile tuginev arusaam. Kui vastsündinule on kõige kohasem pidev kontakt emaihuga, siis alates viiendast elukuust soovitavad lastearstid hakata neile lisatoitu pakkuma. Koos söömine ja ümbritseva maailma avastamine tuleb isadel suurepäraselt välja.

Ühiskonna lõhenemisel naiste ja meeste valdkondadeks ja imetamismüüdil kui ühel selle lähtealustest on palju vastuolulist mõju ka emadele. Lapsed kuuluvad ju algusest peale naistele ning isad on pahatihti surutud  "pühapäevavanema" episoodilisse rolli. Meil on palju üksik­emasid ja Eesti isad hoiduvad massiliselt alimentide maksmisest.

Lastest võõranduvate isade puhul on aga põhjust rääkida õpitud ja õpetatud abitusest. Teadlased avastasid juba mõnda aega tagasi huvitava tõsiasja meie kultuuri kohta. Nimelt, kui emad on iseseisvalt, ilma mingi kõrvalise abita võimelised looma oma lastega suhte, siis isad vajavad selleks vahendajat. Meeste pühendumine vanema rollile sõltub otseselt sellest, kuivõrd laste emad neid selleks innustavad. Naiste sellist võtmerolli kutsutakse teadusmaailmas väravavahist naise fenomeniks (female gatekeeper). Naiste seas levinud argument "kuidas anda oma last käpardile ainult sellepärast, et ta on isa" on muidugi paralleel väitega, et naisi on vale tipp-poliitikasse või ettevõtete juhtkondadesse upitada üksnes nende soo pärast.

Mõnelegi emale on kalliks saanud ka ohvri enesekuvand. Kõige kibedamal karjääritegemise ajal töö vahetamine imetamise vastu pidurdab oluliselt tõusu ametiredelil ning viib tunnitasu veerandi võrra madalamaks sama ettevalmistusega meeskolleegide omast. Selle ohverduse eest ootavad emad riigilt ja rahvalt igavest tänu, sest eks sõltu rahva heakäik sündimusest.

Meesõiguslased on aastakümneid kritiseerinud naiste ja meeste jäika tööjaotust, kuna see taandab isad kõndivateks pangakaartideks. Nad nõuavad emadega võrdset õigust oma lastele nende sünnist saati.

Naistel tasuks kaaluda koostööd meestega ka koduelus kui mitte muu, siis tõsiasja pärast, et meeste tulekuga lastehooldusalale tõuseks selle väärtus ühiskonna silmis. Ja ühes sellega arstide, õdede, kasvatajannade ja naisõpetajate staatus ja sissetulek.

Ja päeva soovitus väikelaste vanematele - kõik tööta jäänud ehitajad lapsehoolduspuhkusele!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid