“Musta pori näkku” kui ärkamisaja antinarratiiv
Mõni nädal tagasi väljendas Jacob von Uexkull Von Krahli Akadeemias peetud loengus vajadust teistsuguse narratiivi järele. Loomulikult pidas Uexkull silmas midagi muud, kuid järjest ametlikumaks, üheülbalisemaks ja (sini)mustvalgemaks muutuv Eesti ajalookäsitlus vajab samuti teisi narratiive. Ma muuseas ei arva, et vaja oleks ühte vastunarratiivi, ma arvan, et vaja oleks üsna mitmeid paralleelseid, ristuvaid ja vastuokslikke lugusid, mis suudaks üha sumbuursemaks muutuvat käsitlust pisut tuulutada. Mihkel Raua müügirekordeid lööv raamat on selles suhtes kahtlemata tähelepanuväärne. Siiani on seda käsitletud peamiselt vahva rokenrolli romaanina, kus "päris elust" pärit tegelased kaheksakümnendate teises pooles mööda lava ringi töllerdavad, naisi nikuvad ja liitrite viisi viina kurgust alla kulistavad. Seda ta peaasjalikult muidugi ongi. Kuid sellel raamatul on üks veel hoopis olulisem mõõde. See on lugu eesti taasiseseisvumisest, jutustus rahvuslikust ärkamisajast kui kapitaalsest mäluaugust. See on heroilise ja rahvusliku ajaloo väike antinarratiiv. Tüütu "liputamise", isamaaliste laulude soigumise ning patriootliku leitsaku asemel räägib see 1.augustil 1990 räiges pohmellis omaette masturbeeriv kitarrikangelane sellest, kuidas elu silmade eest mööda libiseb. Mööduvad ka "suured" ajaloosündmused, mida nähakse üksikutel selgematel hetkedel üksnes mingi kauge ja võõristust tekitava kajana. See raamat, mis koosneb ilusatest, valusatest ning ääretult kujundlikest stseenidest, mälupiltidest mäluaukude vahel, algab 1. augustil 1990. Kogu raamatu eesmärk on meid lõpuks sinna tagasi viia.
"Musta pori" avapeatükk on muidugi muljetavaldav, kuid raamatu esimeses osas häirisid mind peamiselt kaks asja. Esiteks algajale kirjanikule omane seksuaalse metafoorika üleekspluateerimine. Millegipärast arvavad algajad kirjanikud, et see on intensiivse elutunnetuse väljendamiseks absoluutselt möödapääsmatu. Noh, mõnikord ongi. Aga kui Raud hakkab Seewaldi naispatsiente, kelle "logisevad kruvid on jalge vahele kukkunud", ravima "paugu sooja nussiga" ja muu säärasega, siis see on juba ikka täitsa tüütu. Teine teema, mis eriti raamatu esimeses osas häirib, on autori homofoobsed märkused, mis ületavad vaimuka nalja piirid. Kuid tundub, et kui raamatu algul ei ole Raud oma kirjanduslikes võimetes veel sugugi kindel ja üleküllastab oma niigi rikast keelt kõiksugu seksuaalse träniga, siis raamatu edenedes tunneb autor ennast järjest kindlamalt. Seetõttu muutub ka tema kujundikasutus täpsemaks. Nii mõjubki raamatu kulminatsioon, Kojamehe ja Abzaagi assisteeritud äpardunud suguühe Änimaliga, juba ülimalt tragikoomiliselt, läbikukkumise poeesiana. See on kogu rokenrolli äraspidise äratundmise stseen: "See ilmselge arengupeetusega alaealine neiu, kelle suhu ma mõne minuti eest poolkõva, meega maitsestatud munni olin toppinud, ongi kõigi rokkarite poolt müstifitseeritud muusa." Ei saa mainimata jätta, et praeguseks kainusest pruuniks tõmbunud jalgapallihuligaani Kojamehe ksenofoobsed jutlused rahvuslusest, homoseksuaalsusest ja abielupühadusest mõjuvad Raua raamatu valguses veel eriti võikana.
Raamatus on ka ilmselget augutäidet. Täiesti üleliigsena mõjub Singer Vingeri plaadikaane põhine nostalgilis-heroiseeriv ülevaade eesti rokkmuusikutest. Seal esitatud galeriis on tegelasi, kellest selles raamatus on samas sõnastuses juba pikalt räägitud, seal on tegelasi, kellest selle raamatu kontekstis pole mõtet rääkida; seal on tegelasi, keda Raud selle raamatu kontekstis käsitleda pole jõudnud, kuid paar rida on ilmselgelt liiga vähe. Ühesõnaga, selle raamatu kontekstis oleks parem olnud, kui seda tüütult pikka nimede loetelu meile esitatud ei oleks. See ei toeta ülejäänud jutustust, ei ole sellega orgaaniliselt seotud ja mõjub irdsena. Võib arvata, et Raud on oma algaja kirjaniku õhinas pisut ülekomponeerinud, üritades niigi juba kunstiliselt hakitud narratiivi veel millegagi katkestada, kuid see tõmbab loo üleüldise hoo, asja ees teist taga, lihtsalt maha.
Üldiselt tuleb kriitikaga siiski nõus olla, et "Musta pori näkku" on väga hästi komponeeritud ja dramatiseeritud raamat. Et Mihkel Rauas ei ole tema perekondlik kirjanduslik talent surnud, pigem vastupidi.
Sellised jutustused nagu Raua "Musta pori näkku" tekitavad esmajoones iha rääkida omi lugusid samast ajast. Mõned neist kahjuks, mõned õnneks, ilmuvad ka. Järgnevaid lugusid aga hinnatakse kindlasti Raua mõõdupuuga, mis, jumal tänatud, esitab neile võrdlemisi kõrged nõuded.
