Striptiis
Tal oli viimaks kottpimedatest päevadest kõrini ja me olime kokku leppinud, et ma sõidutan ta kastidega postkontorisse. Omanik oli samal ajal lubanud minna kellelegi peatselt vabanevat korterit näitama.
"Sul ei ole seal sõpra," märkisin.
"Nojah, aga ma ei saa ju peremehele öelda, et mul on strippar voodis."
"Strippar?"
"Me kohtusime ühes baaris ja meil kuidagi klappis."
"OK." Ma ei hakanud küsima, kas tüdruk tantsis ka. Võib-olla kohtusid nad Gloria veinikeldris mõnd vana bordoo veini mekkides. Eks ole, ka stripparitel on oma eraelu.
Niipea kui me sõitma hakkasime, hakkas Guillaume muretsema. "Eestis stripparid ju ei varasta, ega? Äkki oleks pidanud läptopi kaasa võtma?"
"Miks sa teda lihtsalt välja ei viska?"
"Ah, ma ei taha ebaviisakas olla. Ta on tõesti tore tüdruk."
Ütlesin, et ma pole küll asjatundja, aga niipalju kui ma olen lehtedest lugenud, stripparid eriti ei varasta.
"Prostituudid varastavad. Tema on strippar."
"Seksi eest raha ei võta?"
"Taevakene, ei." Ta mõtles veidi aega ja lisas: "Vähemalt mitte minu käest."
Et tal tuju paremaks teha, ütlesin, et kuna tüdruk talle unerohtu ei andnud ega poole öö pealt vehkat ei teinud, on tal üsna suur tõenäosus paljaksröövimisest pääseda. Guillaume otsustas, et vaja on siiski tagasi sõita, ja jooksis tuppa oma arvutit ära tooma.
"Magab alles," teatas ta kergendusega.
"Võtsid sularaha ka ära?"
"Mul ei ole sularaha. Raamatud on ainus, mida sealt varastada, ja prantsuse keelt ta ei oska."
Kui me postkontoris asjad aetud saime, läksin Guillaume'iga korterisse kaasa. Oma silm on ikka kuningas. Trepil tuli meile vastu korteriperemees, kes ei maininud sõnagagi jalad laiali voodis magavat alasti stripitantsijat.
Tüdruk ei olnud midagi ära varastanud. Ta istus hoopis köögilaua ääres, rüüpas kohvi ja kirjutas midagi omaenda - seejuures väga hinnalisel - läptopil.
"Minu sõbratar Julia," tegi Guillaume meid tuttavaks. Tüdruk oli pikk ja võluv. Vallatuma olekuga kui postkontoritöötaja, aga vaoshoitum kui enamik Tallinna tänavatel luusivaid kõrgete saabastega tütarlapsi.
Olin meeldivalt üllatunud. Ma olen Tallinnas üsna mitmes stripibaaris käinud ja alati pettunud.
"Tantsu" tase jääb enamasti alla algkooli balletiringile ja sagedasti leiab lavalt ka palja ülakehaga ja püütoniga mehe, kes tõhusalt kustutab igasuguse tüdrukute süüdatud kire. Ja kui maotantsust ei piisa, siis rikuvad tüdrukud ise tihtipeale kõik ära, hõõrudes oma keha pealtvaatajate vastu ja kange vene aktsendiga nõudes: "You give me money now, da."
Ma tunnistan, et minu viimasest käigust on juba aastaid möödas ja võib-olla on tantsu tase Euroopa Liidu nõuete tõttu paremaks läinud. Aga ma kahtlen. Stripparid, keda ma Eestis näinud olen, on veel laisemad kui ehitustöölised. Kuna kliendid on enamasti teadvusetud soomlased ja aseksuaalsed taanlased, pole tüdrukutel vaja muud teha kui lavale tulla ja riided seljast ära võtta. Soomlastel pole erilisi ootusi, nad ei mõista ka eriti inglise keelt, sestap võib "give me money now" neid tõesti erutada.
Aga Julia tundus teistsugune. Ta rääkis inglise keelt briti aktsendiga, riietus väljapeetult ja naeratas nakkavalt. Me vestlesime poliitikast ja Euroopast ja ta ütles, et sõidab üsna varsti "tööasjus" Barcelonasse. Ta jõi kohvi lõpuni, pani läptopi kinni ja andis Guillaume'ile põsemusi. Ulatas mulle käe ja soovis head päeva.
"Näed," ütles Guillaume, kui uks tüdruku järel kinni läks. "Näed, milline umbusaldav põrsas sa oled?"
Muidugi oli tal õigus, aga ma ei kavatsenud seda tunnistada. "Ega mina oma läptopi järele ei jooksnud," ütlesin talle.
Jõime Guillaume'iga kohvi ja rääkisime Pariisi päikeselistest kohvikutest. Ütlesin talle, et hakkan temast ja tema veidratest seiklustest Julia-suguste tüüpidega puudust tundma.
"Aga me võime ikkagi vaatama minna, kuidas ta tantsib, enne kui ma ära sõidan," arvas Guillaume.
Ütlesin talle, et minu meelest on see hea mõte.
