Genklubi läheb Tallinna
Näitas, et oma olemasolu on pidevalt vaja kaitsta, oma eluõiguse eest sõda pidada. Tegi selgeks, et ka näiliselt kõige loomulikumais asjades - nagu mõni oma kohake vaba ühiskonna linnaruumis - ei ole õigupoolest midagi enesestmõistetavat; kellegi jaoks on sellised paigad ka oma vägivallatuses ikka niivõrd ohtlikud, et hakatakse otsima võimalusi nende hävitamiseks.
Tartus tegutsev Genialistide Klubi on jaanuarikuuks korteriühistute algatatud kohtuasja tõttu suletud. Mõni kehitab seepeale õlgu - ja mis siis? See on ju vaid üks ööklubi, kas Tartus vähe peopanemise kohti on?
Ent meenutagem: täpselt aasta tagasi, 2008. aasta veebruari alguses algatasid paarkümmend kultuuritegelast kampaania Lutsu Teatrimajast välja koliva Genialistide Klubi toetuseks. Linnavõimude reaktsioon avalikule kirjale oli üsna pirtsakas, ent see andis klubi sõpradele just hoogu juurde; paari päevaga toetus sajakordistus ning allkirju kogunes lõpuks üle 2000. Ning toetajaid oli kõikjalt Eestist - Tartust, ent ka Tallinnast ja mujaltki; samuti välisriikidest.
Tartu lähiajaloost ei meenu ühtki teist taolise haardega kampaaniat mõne kultuuriasutuse toetuseks, rääkimata ööklubidest, milliseid aina kaob ja tekib. Ja ega Genialistide Klubi ju polegi ööklubi - ei ole isegi mitte „subkultuurimaja", nagu ta ennast vahel tagasihoidlikult nimetab. On Tartu Kultuurimaja, kõigi selle linna avatud mõtlemisega elanike ja külaliste Oma Koht üha tarbijalikumaks ja loomevaenulikumaks arendatavas linnaruumis.
Need hääled olid argumendiks, mis veensid linnavalitsust, et sellist kohta on Tartusse paljudele vaja. Uued ruumid leitigi. Ent ennäe - vaevu aasta möödas, ja jälle perse majas.
Naabrite kohtuaktsiooni klubi vastu on meedias piisavalt kajastatud, pole vajadust selle ülejutustamiseks. Selge on see, et ka praegune, Magasini/Laia tänava maja vajab tublisti remonti ja kogu kammajjaa parim tulem on tööde kiirendamine. Ent segane on nii naabrite ülereageerimine (paari valesse kohta kuseja pärast linna vastu kohtusse? Tulge mõistusele!) kui ka linnavalitsuse enda passiivsus klubi operatiivsel abistamisel Päästeameti nõuete täitmiseks. Pole linna alluvuses, järelikult pole linna asi?
Võib-olla on need etteheited omajagu ülekohtused ja vastandused otsitud. Linn on ju andnud märku, et lubab klubil neis ruumides edasi tegutseda, kui nõuded täidetud, ning naabrite hulgastki on tülikiskujast totalitarismiheeroldile vastukaaluks esile astunud neid, kes on nõu ja rahagagi valmis klubist kogukonnakeskust kujundama. Kõik pöörduks justkui paremuse poole. Ent ikkagi - „lubab tegutseda", „on valmis", jajah - aga klubi on suletud, ka kõige kammerlikumad sündmused ära jäetud või mujale suunatud. Kui kauaks - ei tea.
Nõnda siis ongi nüüd nii, et Genialistide Klubi läheb Tallinna ja teeb veebruari alguses pesa samalaadsetesse vaba vaimu kodudesse - Von Krahli, Hella Hunti, Kuku klubisse ja Kanuti Gildi. Bändide ja DJde abil korraldatud tuluõhtutega kogub klubi raha, et Päästeameti nõuded täita ja võimalikult ruttu taas uksed avada. Ent plaane on ka juba tehtud järgmiste kuude peale... ja mine tea, millal klubi viimaks kolibki „heade mõtete linnast" kultuuripealinna.
Mis tallinlastel sellest, kui Tartust üks klubi kaob ja ehk seetõttu just Tallinna lisandub? Peaks siis seepärast kahju tundma? Aga kui jätta see Tartu ja Tallinna vastandamine ning rääkida Eestist - ja neist Eesti inimestest, kes ei taha elada väikekodanlikult tasalülitatuna mingis ksenofoobses ja paranoilises nännikülas - siis oleks Genklubi kadumine Tartust ühe kaalukaima positsiooni kaotamine sõjas eluviisiga, mille „normaalsuse" müüt on just äsja üle maailma kolinal kokku kukkunud.
Äkki oleme hoopis meie need normaalsed? Miks me siis ühe maja teise järel, ühe tänava teise järel ja ühe linna teise järel loovutame? Pealegi neile, kes sellest sugugi õnnelikumaks ei muutu?
Muide, kui ma ennist tolle allkirjakampaania kohta ütlesin, et lõpuks oli hääli üle 2000, siis ma eksisin. See ei ole lõppenud. Jaanuarikuu on toonud mitu uut allkirja. Me ei lahku!
Berk Vaher
Genialistide Klubi toetaja
