"Sa oled kõige imelikum inimene, keda oma elus näinud olen!"
Intervjuu Mark Raidperega 3. märts 2009
"Ma tulen ja suitsetan sul toa täis," teatab Mark telefonis kui ma vingun, et ikka imelik oleks keset päeva Shahhi minna, mis ainult meie intervjuu jaoks meile lahti tehtaks. Ma ütlen, et suitsetagu.
Ta tõesti teebki seda, läites kogu meie vestluse vältel ühe sigareti teise järel, nii et äärepealt küsin, kas ta nüüd nii ketti panebki. Aga seda pole mõtet küsida. Margil on kehv hommikupoolik olnud, sest mingeid intervjuusid tahetakse kogu aeg ja siis on kedagi kommenteerima vaja ja siis võetakse sellised, kes teeksid seda liiga tuimalt ja kuivalt ja korralikult, "teeksid lihtsalt ära," nagu ütleb Mark. Aga ta tahab, et oleks hästi ja südamega ja korralikult, mitte lihtsalt ära tehtud ja punktike kirjas. Hästi peab olema. Punkt.
Mis sa ise sellest asjast arvad, et kui Tiina Jõgeda mulle hellas, siis ütles, et tavaline inimene vist ei saa sinu kunstist aru. Ma arvasin, et peaks nagu ikka saama küll.
Mina oponeerin Jõgedale. Mina arvan küll nii, et minu kunst läheb nahavahele ka sellele, kes ei ole kunsti sees väga. Näiteks Napolis oli mul näituseavamine, kus üks cateringi-poiss tuli pärast seda, kui kõik olid lahkunud, ütlema, et talle väga meeldis.
Kas sul isa selle vastu ei tõrkunud kui sa teda "videosse valada" tahtsid?
Siis kui ma Voiceoverit tegin? Tõrkus küll, ja kuidas veel! See intervjuu oligi selline... Üks suur tõrkumine. Iseenesest oli see ju tunduvalt pikem. Videosse ma võtsin ainult kulminatsioonilõigu. Ta ei leidnud iseenda seest ka seda vastust.
Aga sul sellist tunnet ei tekkinud, et hea küll, lööd käega, las ta siis olla, ei kiusa teda rohkem?
Võibolla ühel hetkel tekkinuks, kui me poleks jõudnud selle kohani kui ta ühel hetkel siiski püüdis vastata. Ta ei püsinud üldse teemas, rääkis seda, teist ja kolmandat, pidin teda kogu aeg tagasi juhtima. Aga ta usaldab mind nüüd rohkem, kogemus on juba olemas. Pärast Voiceoverit oli juba lihtsam teda videosse saada. Video „Pühendus" võttel aitas võibolla ka ema kohalolu.
Sul pole endal olnud kunagi sellist teemat, et okei, sinu enda jaoks on see mingite probleemide lahendamine, aga et kas seda tasub kogu maailmale laiali laotada?
Nojaa, aga mida siis peaks tegema, mida siis tasub maailmale näidata, kas ma peaksin lillepilte maalima? Ei, mul ei ole seda tunnet tekkinud. Muidugi ma iga töö puhul küsin endalt, kas seda tasub maailmale laiali laotada. Ja need, mis on publiku ette jõudnud, nende puhul ma muidugi arvan, et on mõtet. Inimene tunneb ka iseenda probleemid sellest ära ja kui ta saab kunstist elamuse, siis ta astub sammukese lähemale ka iseenda hingeliste probleemide lahendamisele. Läbi selle kunstikogemuse.
On sul midagi sahtlisse ka jäänud?
Ma üldiselt püüan teha niiviisi, et mitte alustada tööd, mida ma valmis ei saa. Alustatud asju sahtlisse jäänud ei ole. Igasuguseid mõtteid käib muidugi peast läbi, seda-teist-kolmandat võiks teha, aga ju siis need on nigelamad mõtted. Tegemata asjad on olnud nii nigelad, et ma pole neid usaldanud ette võtta.
Kuidas sa üldse pildistama hakkasid? Seda ma ei mäleta.
Mul isa oli ju amatöörfotograaf, nägin teda lapsest saadik punases valguses asjadega kolistamas ja ma ei jätnud ühtegi võimalust vahele, et pimikus pilditegemist vaadata. Isa püüdis mind veenda, et ma ka pilti teeksin. Aga mul ei tekkinud kohe seda tahtmist, et nüüd haaraks kaamera. Võibolla oli asja juures see ka, et kui ikka isa ütleb, et tee seda, siis ei tee. Praktiseerima hakkasin ma.. Nooh, aeg-ajalt ma pildistasin juba varem, aga rohkem keskkooli ajal. Ja siis ma läksin fotokooli, aga seda sa juba tead. Fotokoolis tekkis huvi moefotonduse vastu, seal ühe sõbra emal oli a la kaks Vogue'i ja ma vaatasin seda, et kuidas need pildid on perfektseks seal timmitud. Kui ma hiljem ise tegin, siis kohalikest stilistidest on meil olnud alati kõige parem klapp Anu Lensmendiga. Moefotode puhul on mingid teemad ju ette antud, et sportlik, pidulik vms.. Anuga on meil olnud kõige viljakam koostöö, kus me arutame kõik algusest lõpuni läbi.
Kes-Kusis sa tegid pressipilte ka.
Mhmh, siis ma sain käia ka sellistes kohtades, kuhu ma muidu poleks sattunud, lagunenud angaarid ja muu säärane.
Räägi oma Venemaa reisist.
See reis sai alguse sellest, et Anders Kroeger hakkas tegema kuraatoriprojekti Soome-Ugri autonoomsetest aladest. Talle see mõte alguses tundus ka imelik, et sinna kondama minna ja et mind just kaameraga kaasa kutsuda. Mina omakorda kutsusin Juku-Kalle, sest kirjutajat oli ka vaja ja ta on seal heaks teejuhiks. Udmurtias käisime, Marimaal... kõik need kohad läbi. Ma ei tea, kas sa tahad nüüd kuulda, et kas oli lahe? (naerab) Oli küll (venitades). Aga ma sinna tagasi ei kipu. Ei taha. Tagasiteel kui meid Kaasani raudteevaksalis kinni pandi ja kui me pidime miilitsaonu kaks korda viiesajastega määrima, siis ma juba tundsin, et on liiga paljuks läinud seda Venemaad.
Aga reisida sulle niisama muidu meeldib?
Hahaha! Ma ei oska niisama reisida! Nii, et ma tööd ei tee. Puhkusereisid ei tule mul üldse välja, ma olen proovinud ja ma ei osanud nagu midagi peale hakata. Käisin Londonis, käisin küll muuseumides ja klubides ja kõik, aga ma ei tea, mul on selline tunne, et see ei tulnud nagu välja. Ma oskan reisida ainult sihtotstarbega.
Siis sa suveniire kaasa ei osa ja turistipilte ei tee?
Ei-ei! (tõrjub ägedalt.) Ma ei osta kunagi mingeid suveniire. Kõik. Punkt! Ja turistipilte ma ka ei tee! Ja ise ma turistipildile ei jää ka! (vuristab seda kõike kiiresti ja itsitab samal ajal).
Miks?
Ei, ma ei taha, sest kui ma võtaks kaamera kotist välja ja hakkaks pildistama, siis saaks sellest automaatselt põhitegevus. Ma kogun niisama muljeid ja mälestusi. Ma tahan vabalt kogeda. Kaameraga ma ei saaks enam spontaanne olla.
Sind piiri taga vaadatakse muidu nagu mingit Nõukogude kunstnikku?
Nõukogude kunstnikku? Ei tea...
Vaadatakse nagu kuidagi imelikult? Et sellepärast on nagu kuidagi PÕNEVAM, et sa oled kunagi Nõukogude Liidus elanud?
Vältimatult tuleb see teema ALATI üles jah. Ma arvan, et.... Ma ei tea.... See on vältimatu teema...
Aga on see Nõukogude periood sinusse mingi jälje ka jätnud?
Jah, ma arvan, et ma suhtun heaoluühiskonda hoopis teisiti. Esiteks tekib tunne, et see ei saa kesta lõputult. Tekib selline habras tunne, et see pole võimalik, et see kestab, see läheb katki. Sellepärast ma oma Majestoso Mysticos ka seda Voonakeste vaikimise muusikat kasutasin.
Heaoluühiskonnas on inimeste käitumine lõputult meeldiv ja viisakas, aga niipea kui tulevad tõsisemad teemad jutuks, kui vestlus muutub liiga probleemseks ja kui see probleem otseselt ei puuduta neid inimesi, siis nad ütlevad: "Aga miks ma peaksin selle pärast muretsema?" Siis tunned sellist tühjust. Ma kogesin seda Rootsis olles.
Mul on hea meel, et ma olen sündinud just sel ajal nagu ma olen ja just siin, et mul on olemas see kogemus, et ma tean, misasi oli Nõukogde Liit. Ja ma ei igatse seda tagasi.
Ütle mulle mõni sõna Io kohta. See oli sul esimene näitus, eks. Ja sai alguse sellest horrorsünnipäevast?
Jah. Sellega oli nii, et ma ei olnud siis iseendaga üldse rahul ja mul oli vaja sellest kuidagi teistele märku anda. See oli olukord, mis oli iseenda ellukutsutud horror, luupainaja. Ainuke viis... Ma tegin need pildid, et võtta sellest olukorrast ainuke, mis üldse võtta saab. Dokumenteerida ahastust. Ei, mul ei olnud sellist plaani alguses, et mingit kunsti teha. Pildid sündisid siis tagantjärele, et leida lahendust.
Pärast seda hakati lipitsemas käima ja tundsid, et nüüd oled kunstnik valmis? Et nüüd PEAD edasi tegema.
Ei, siis mitte. Aga seda survet ma olen tundnud hilisemas elus. Et koos tunnustusega kaasneb kohustus. Minul kunstnikuna ei jää midagi muud üle kui ma pean püüdma seda ignoreerida. Ega ma ei tee kunsti sellepärast, et teha kunsti. Ma teen seda sellepärast, et ma tahan midagi öelda. Ma pole seni õnneks mingeid näituse aegu pidanud ära ütlema. Teisest küljest ei ole mul kombeks ka ära öelda ja kui ma seda tegema peaksin, tunneksin jälle ennast pahasti, et kas ma siis TÕESTI olen nüüd niisuguses seisus, et pole midagi öelda. Seega on surve mulle õudselt hea. Tähtaegade lähenedes muutuvad mõtted intensiivsemaks. Aga toona, pärast esimest näitust, ma ei tundnud seda survet.
Ja kunstiga paralleelselt ma ju jätkan oma kommertsfoto tegemisi. Ma pole seda kuskile jätnud ja see huvitab mind siiamaani. Üks täiendab teist ja hoiab teist.
Kirjanike puhul on nii, et osad peavad ise kogu aeg palju lugema, et midagi produtseerida, teised viskavad lektüüri selleks perioodiks kõrvale, kui ise teksti toodavad. Kuidas see sul on? Käid palju mööda kunstinäitusi, hoiad end kõigega kursis?
Ei ma ei ole väga aktiivne. Ma ilmselt ei võta ka palju mõjutusi vastu. Kui ma ise millegi kallale tööle asun, siis ma väga ringi kuskil ei käi ja teiste töid ei vaata, ei jää aega selleks.
Kuidas sa lobby-juttudega hakkama saad?
(hakkab kohe naerma ja hõikab vahele) EI! EI! Ei saa hakkama!
Ma olen endale ette kujutanud, et kui sa oled oma nendel näituseavamistel, siis peidad ennast kuskile nurka ära...
Jah, nii ongi. Ars Fennical ma seda teha ei saanud. Ma isegi üllatusin sellest, et ma seal ennast nii rahulikult tundsin. Kui ma KUMUsse minema hakkasin ja takso oli juba tellitud, sel hetkel, kui ma taksoukse avasin, siis tundsin seda kuidas selline raskus vajub ülevalt peale (näitab käega, naerab) ja kuidagi oi, kuidas hakkas halb ja raske! Aga see läks ruttu üle.
Veneetsia biennaali avamisel ma KOHE põgenesin ära kui see oli võimalik. Ma ei saa hästi hakkama tseremoniaalsete olukordadega.
Pariisi International näituse avamine Miche Reini galeriis on üks ere näide sellest, kuidas ma ei saa small-talkiga hakkama ja need pidulikud olukorrad mulle ei istu.
Pariisi avamised ei ole nii nagu meil, et tund aega ja läbi. Seal on avamine neli-viis tundi. Ma ütlesin galeristile kohe alguses, et ära loodagi, et ma kogu aeg seal olen, ma olen nurga taga olemas, kui kellelgi mind vaja on. (Mark räägib seda kelmikalt naeru pugistades) See selleks, aga pärast avamist oli galeristi juures õhtusöök. Catering oli kohal ja lauad olid kaetud eraldi. Aga ma ju unustasin ennast eesti sõpradega pikemalt lobisema. Ma olin just Kreekast tulnud, kus on ka hoopis teised meeleolud, inimesed on vabamad ja kellaaegadest kinnipidamine pole nii oluline.
Ühesõnaga, jäin galeristi juurde hiljaks umbes kolmveerand tundi. Ja ma loll, ei osanud arvata, et sellest võib probleemi olla. Muidu ma saan kultuurikoodidest kiiresti aru, aga siis ma ei suutnud ümber lülituda nii kiiresti. Ma eeldasin, et kui ma kohale jõuan, siis kõik sumisevad juba ja catering käib ringi. Aga ma unustasin ära, et prantslaste jaoks on söömine nii PÜHA üritus, et seal on oma kindlad reeglid, mida ei rikuta. Ja kui ma oma hilinemisega kohale jõudsin, siis oli kõik vaikne, keegi ei söönud, ootasid mind.... Ja ega ma üldiselt nägin ainult kuklaid ja selgi sellel õhtul. Kaks inimest ütlesid mulle: hea näitus. MITTE KEEGI ei pööranud mulle tähelepanu (naerab). Ja muidugi kõik rääkisid omavahel prantsuse keeles, sest ega siis minusuguse hilineja pärast ei hakka keegi inglise keeles pingutama. Siis ühel hetkel keegi minu lauast lülitus korraks inglise keelele üle ja ütles mulle, et näed, siin see inimene ütles paar sõna galerii kohta, et sa võiksid ka midagi öelda. Mulle kukkis TÄIESTI must kast pähe sellel hetkel, tõusin püsti ja pidasin lühikese EESTIKEELSE kõne, kus tänasin galeristi ja ütlesin, et järgmine kord võiks tõepoolest teha avamise Café de Museé's, mis asub kohe teisel pool teed. Mul oli oluline teha see statement, et hea küll, rääkige siis prantsuse keeles, aga mina olen Eestist! (naerab)
Aga noh, hea küll, mina minuks, ma mõtlesin, et ega ma selle fopaaga äkki oma galeristile karuteenet ei teinud. Asi lõppes siiski hästi, galeristiga oli kõik okei, lahkusime südamlikult ja sellelt näituselt osteti ka mõned tööd ära ja aasta lõpus sain veel Gilles Duseini nimelise preemia ka. (muheleb)
Sa ju oled õppinud natuke prantsuse keelt? EHIs? Uuesti pole mõelnud hakata?
Jah, see oli nii lühikest aega, polnud aastatki, siis kui ajavormid tulid, siis minu jaks rauges. (itsitab) Ma olen mõelnud küll, et võiks uuesti alustada ja veidi õppida, aga pole aega, need kursused hakkavad septembris ja jaanuaris ja ma olen ära olnud. Ma pole kunagi saanud õigel ajal kelgu peale.
A sa oma nendel reisidel selliseid eriti boheemlikke kunstnikke ka näinud oled, kes on sisse elanud oma teatraalsesse rolli ja mõjuvad juba koomiliselt selles poosis?
Võibolla publiku hulgas. Kokkupuudet pole olnud. Suurematel grupinäitustel, kus ma olen oma töödega esinenud... need on sellised, kus on TEGIJAMAD kunstnikud ja poosikunstnikke seal ei ole.
Kas sa pikemat dokumentaalfilmi pole mõelnud teha? Mitte kunstigalerii videot, vaid pikka dokfilmi?
Mitte veel tõsiselt, aga ma ei välista seda. Filmikooli minnes mul oli see konflikt, et mul oli ju aastatepikkune fotograafitöö kogemus. Filmi õppima hakates mul oli umbes kuus aastat fotokogemust. Operaator on osa suurest tiimist, samas kui fotograaf tegutseb üksinda. Gaeriivideo erineb fotost ja filmist, see on kuidagi nende kahe vahepealne ala. See töötab ruumimõjuga koos... Videokunst sobib mulle võibolla paremini kui film. Aga ma olen mõlgutanud jah...
Mis sa nüüd oma auhinnarahaga peale hakkad? Ostad tehnikat?
Ilmselt midagi jah, aga ma pole veel täpselt mõelnud, ma ei teagi. Las ta olla praegu.
Sulle muidu su silmade kohta tehakse ka tihti märkusi? Et imelik?
(naerab rõõmsalt) Oo jaa! Ükskord Jaspises oli üks väike jässakas pikkade juustega jaapanlane, meenutas lõvi. Ma vaatasin teda kogu aeg eemalt, et nii lõvi moodi, tüüakas ja lakaga. Lõpuks ta tuli minu juurde rääkima ja see, mis tal mulle öelda oli, oli see, et: "Kui ma sind esimest korda nägin, siis ma mõtlesin, et sa oled KÕIGE IMELIKUM inimene, keda ma oma elus näinud olen!" (naerab). Ma arvan, et see pole mitte ainult tema arvamus, aga tema ütles selle lihtsalt välja.
