AIDS, surm ja kondoomid: miks paavst küll naeratab?
„AIDSi ei saa lahendada reklaamlausete ja kondoomide jagamisega. Vastupidi, need pigem suurendavad probleemi. Ainuke tõhus tee võitlemaks epideemiaga on seksuaalsuse humaniseerimine uute käitumisviisidega: seksuaalsuse vaimne ja inimlik uuenemine," olid paavsti Benedictus XVI täpsed, läänemaailma õhku ahmima pannud sõnad teel Kameruni pealinna Yaoundésse. Teisisõnu loobuge seksist, nõnda pole vaja ka mingeid kondoome, palvetage rohkem, siis vajub Püha Vaim Aafrika sajandivanuste kommete, seksuaalse käitumise ja harjumuste peale ning, voila!, probleemid on kui peoga pühitud. Vaesekesed, kes te seda veel ei tea, et humaanne on elada seksita ja kondoom muudab seksuaalsuse ebainimlikuks...
Just nõnda, nahhaalselt ja vastustundetult, valetas roomakatoliku kiriku peamees oma 400 miljonile jüngrile Aafrikas, kes usuvad ja järgivad i g a tema sõna. Raske uskuda, et tegemist on õppinud, tsivilisatsioonis kasvanud ja elava, intelligendiks peetud mehega. Lugematul arvul tehtud põhjalike proovide abil on tõestatud, et kondoomide järjepidev ja õige kasutamine vähendab HI-viirusesse nakatumise ohtu. Ta pole täiuslik kaitsevahend, kuid aitab epideemia levikut (inimeste loomulikus elukeskkonnas ja mitte paavsti soovmõtlemises) piirata tõhusamalt kui miski muu. Aafrika kohalikud valitsused, heategevusorganisatsioonid ja tuhanded misjonärid -, kes on Vatikani ja ligimesearmastuse vahel valinud viimase - on näinud meeletut vaeva, et selgitada (umb)usklikele aafriklastele kondoomi kasutamise vajadust. Et kondoom päästab elusid, nende endi ja nende perekonna omi. Et ei seep ja vesi, kohalikud nõiad ega palavikuline palvetamine kaitse sind tapva viiruse, teiste suguhaiguste ega soovimatu raseduse eest.
Kuid kogu see aastatepikkune töö ja vaev ähvardab sõna otseses mõttes vastu taevast lennata, sest tuleb paavst ja hirmutab teda ammuli sui kuulavaid katoliiklasi, et kaitsevahendi kasutamine ainult suurendab probleemi. Kuidas see võimalik on? Jet lag? Aafrika kuumus? Ja siis ta veel lehvitab ja naeratab neile sadadele tuhandetele, kelle ta just äsja surma mõistis. Mille üle siin naeratada on?
Too jumala asemik maa peal (kas nende jumal ikka teab seda?) teeb seda kõike mandril, kus 22 miljonit aidsihaiget ei ela 30 eluaastani ja kus piinleb 60% maailma HI-viiruse kandjatest. Ta teeb seda riigis, kus 41% naistest ja 23% meestest on kirjaoskamatud, kus usklikud on suuremad usklikud kui paavst ise, kus vaid neljandik naistest ja meestest kinnitab kasutavat kondoomi, kus HI-viirusesse on nakatunud ligi 700 000 inimest, kuid ravi saavad ainult 50 000. Väljavaade, mis Rahvusvahelise Tervishoiuorganisatsiooni sõnul lähiaastatel eriti ei parane: 2015. aastal ei jõua ükski ravivahend üle 60% nakatunud lasteni ega ligi poolteni haigestunud täiskasvanutest. Ja nooremate seas on naisi nakatunud kolm korda enam kui mehi, sest naised nakatuvad kergemini ja mitte just rohkete seksuaalpartnerite tõttu vaid vägistamiste ning abikaasade kaudu. Abielusisene suguühe on Vatikani sõnul lubatud, kuigi eelistatavalt laste tegemiseks. Huvitav, eksimatu, kõiketeadja paavst, mis saab siis, kui üks abikaasadest on HIV-i nakatunud aga kondoomi kasutada ei tohi? Kas tervel kaasal tuleb sel juhul valida „kõlbelise puhtuse" ja surma vahel?
Tegelikult polegi nii tähtis, kus ja millal paavst seda kõike ütles. Ühe riigi pea, pealegi sellise võimsa institutsiooni nagu roomakatoliku kiriku juht peab alati ja igal pool vaagima oma avaldusi ning nende võimalikke tagajärgi ülima tõsidusega. Võime küll mõelda, et kes see paavsti ikka kuulab või kõike tõsiselt võtab. Kuid katoliiklasi on maailmas ligi 1,2 miljardit. Paavsti sõnad jõuavad kaugele, igasse kogudusse mõjutades suuremal või vähemal määral selle miljardi elu. Ja, nagu näha, ka surma. Kui see pole piisav põhjus vastutstundlikkuseks, siis ma ei tea, mis seda veel olla võiks.
Paavstid võivad end jumala asemikeks maa peal pidada, kuid nad on siiski inimesed. Ja inimesed eksivad, teevad vigu. Targemad tunnistavad seda ja õpivad oma lollustest. Need, kes seda ei tee, on julmurid. Johannes Paulus II palus vabandust ligi sajal korral. Küll Holocausti, ristisõdade, naiste sajandite pikkuse rõhumise, Galileo Galilei teooria ja teaduse eitamise pärast. Huvitav, kaua peame ootama, et Ratzinger ja temaga koos terve roomakatolik kirik vabandab ka selle, järjekordse julmuse eest, tunnistades ausalt: „Mea culpa, mea culpa, mea maxima culpa!" ? (Minu süü, minu süü, minu ülisuur süü!)
Kuigi on kahtlane, kas nende endi jumalgi suudab neile kõik nende kuriteod andestada...
