Rikas persevest või lihtsalt persevest?
See on liig mis liig, aga see on ka ainus koht linnas, kus saab korralikku burgerit. Friikad ja topeltportsjon süümepiina käivad hinna sisse.
Seekordne majandussurutis on mind valusasti tabanud - ainult vabakutselised kolumnistid lähevad pankrotti veel enne kui viletsad restoranid. Burgeri tellimisega Radissonis kaasnes terve hulk süümepiinu, nii majanduslikke kui ka muid.
Kõige enam tundsin end süüdi, mõeldes, et mu naine Liina on kodus ja sööb keedukartuleid. Ja mina istun kõnniteest laeni ulatuva akna all restoranis. Tundsin end nagu mõne luksuskauba reklaamplakatil, millelt võib suures kirjas lugeda: "Ma ei häbene olla rikas persevest".
Ainult et ma ei ole rikas. Kui Tallinna ründaks katk, siis ma sureksin linnamüüride vahel koos rahvahulkadega, sest maal kindluse muretsemine käiks mulle üle jõu.
Et süümepiinast üle saada, proovisin teistsugust taktikat. Mõtlesin koju jäänud Liinale ja ütlesin endale: ta on eestlane, talle maitsevadki keedukartulid.
Aga sellest oli üsna vähe abi. Ma ei tundnud end enam nagu rikas persevest, vaid lihtsalt persevest.
Siiski, mõtlesin endamisi - mina pole veel kõige hullem.
Üks mu tuttav kinnisvaraarendaja laseb oma naisel pere kommunaalmaksete tasumiseks sõbrannadelt raha laenata, ehkki tal endal jätkub veel välismaal ringi reisimiseks. Naisele ütleb ta, et need on "tööreisid". Võimalik. Aga tagasi tulles on ta alati hästi päevitunud.
Mu naaber, keskastme jurist suures advokaadibüroos, pani oma naise karusnahkse kasuka osta.ee's müüki. Ta viis kasuka salaja kapist minema ja tema naine ei kahtlustanud midagi, kuni ükskord hakati välja õhtusöögile minema.
Terve õhtu ei rääkinud naine muust kui oma "varastatud" kasukast. Järgmisel päeval tunnistas mees üles, et oli kasuka maha müünud, aga polnud tahtnud sellest õhtusöögil rääkida, et mitte tuju rikkuda.
Ja mina tunnen süümepiina burgeri pärast? Imelik küll, aga jah.
Enne kui toit lauda tuuakse, märkan, kui räpane on laud. Mitte otse kleepuv, aga leivapuru täis. 160 krooni eest... No tõepoolest.
Üks teine mu tuttav, suure büroo advokaat, sundis pere kulude kokkuhoiu nimel naist auto maha müüma, aga vahetas seejärel oma Toyota Mercedese vastu.
Kui naine selle sammu mõistlikkuse kahtluse alla pani, hüüdis mees: "Praegu saab palju soodsamalt!" Mina ostsin ainult hamburgeri ja miskipärast tunnen ikka end selle mehega ühes parteis olevat.
Ja siis ta tuleb. Ilus loomalihapäts sula rokfoori juustu ja nelja paksu peekoniribaga. Süütunne annab hetkeks järele, aga siis ma märkan friikaid. See on kõik?
Kriisieelse ajaga võrreldes on nende kogus kindla peale oma kolmkümmend protsenti vähenenud. Pealegi pole nad värsked: tegu on ilmselgelt plastkotist võetud külmutatud kraamiga. 160 krooni. Ja ilma joogita.
Aga burger on nii hea. Liha on suurepärane ja peekonit on rohkem, kui ma oodata oskasin.
Küpsetatud ideaalselt: seest roosa ja otse grillilt tulnud.
Mõtlen Liinale, kes on kodus. Ma palusin tal osa koormat enda kanda võtta. Mina maksan edasi majalaenu, aga tema hooleks jäävad kommunaalmaksed, autokindlustus ja toit. Kujutlen, kuidas ta kahvli kartulisse lööb ja tüki hammustab. Näen teda kartulit taldrikule tagasi panemas ja soola p eale raputamas.
Viipan kelnerile ja küsin arve. Kõrvallauas istuv mees lehvitab ja hõikab: "Ma võtan teise veel." Mina tahan ka teist veel. Aga ma ei elaks seda üle. Südameinfarkt ja surm oleksid mulle paras palk.
Liina, kui sa seda loed, siis anna mulle andeks. Ma palusin sinult ohverdust ja sa olid sellega nõus.
Kordagi nurisemata. Mul on tunne, et ma olen sind alt vedanud. Ja mis kõige hullem, ma ei saa lubada, et see oli viimane kord.
