Eesti ja vene lapsed õpivad vastastikku eesti ja vene keelt. Vene tüdruk küsib eesti tüdrukult: "Peksa hotšeš?" ja eesti tüdruk küsib: "Kas su kassipoeg on doma?"

Neil, kes on elanud Koplis, on lapsepõlv võrratult rikas.

Väikesed eesti tüdrukud Mann ja Kadri on lasteaiakaaslased ja parimad sõbrannad. Mann on seitse aastat vana, Kadri kuus.

Sel päeval, 19. juulil 2003 on neil tegemist omajagu. Nad käivad Manni juures joonistamas, korjavad rannas kive, mängivad peitust. Nüüd avaldab Mann soovi käia ära Kadri maja tualetis.

Teatav risk selles aktsioonis peitub, sest Kadril on kodus kuri koer ja selle koera vaatamise on Kadri isa rangelt ära keelanud. Kui Kadri isa tüdrukutele peale satuks, lõpeks kempsuskäik ilmselge pahandusega. Kadri isa on range mees.

Kuueaastane Kadri võtab kaelast võtme ja torkab lukuauku. Tema kodu on tohutus Nikolai-aegses puust kortermajas, kemps on trepikojas.

Kadri keerab võtit. Maja välisuks lendab ristseliti lahti ja Kadri saksa lambakoer, kes on lahtiselt esikus, sööstab välistrepist alla nagu mürsk. Väike Kadri püüab koera keelata. Aga mida teeb kuueaastane tüdruk suurele koerale - mitte midagi!

Koer ei haugu, ta sööstab otse Manni poole, kes seisab maja ees, hobusesaba kuklas lehvimas.

Mann jõuab vaevu selja pöörata ja tõsta küünarnuki, et nägu varjata. Siis paiskab koer Manni kõhuli ja pureb ja pureb ja pureb - Mann oleks nagu kaltsunukk suure koera käes. Ja Kadri jookseb vanemat õde appi kutsuma. (Vanem õde matab parasjagu teiste lastega õuest leitud surnud lindu.)

Selleks ajaks, kui Kadri oma õega tagasi jõuab, on koer kiskunud raevukalt mõmisedes puruks ka juhuslikult mööda läinud vene poisikese sääred.

Mõlemad lapsed päästab keegi meesterahvas, kes vahele läheb ja koera eemale tõmbab.

Lapsed on šokis. Manni kukal, selg, käed, õlad, jalad on veriseks puretud. Ta väriseb. Kadri viib Manni tuppa peitu. Kadri õde paneb koera luku taha, kutsub kohale kiirabi, võtab Mannil rahustades ümbert kinni ja nad lähevad majast välja, kiirabile vastu. Naabermaja ees kukub Mann maha, sest ta ei jõua käia. Sealt korjab kiirabi ta üles.

"Laske see koer maha!" karjub Mann läbi nutu.

Kadri on oma koeraga imikust peale koos kasvanud. Paariaastasena on ta oma koera seljas ratsutanud, koera kõrvust, ninast ja sabast kiskunud. Koer on Kadrit talunud ja teda kurja kuke käest päästnud (misjärel kukk mitu päeva ettevaatlikult kuuris veetis).

Kadri isa tõi pisikese saksa lambakoera kutsika kingituseks abikaasale Kadri sünni puhul. Kadri kirjeldab internetis oma koera kui toredat pereliiget, kes oma lähedasi ustavalt kaitseb.

Kadri on ülimalt mures, kui kuuleb oma parimat mängukaaslast Manni ütlemas, et koer tuleb maha lasta. Haiglasse tuleb Kadri oma sõbrannat vaatama ja šokolaad on tal kaasas.

Mann ei julge haiglas silmi kinni panna, sest kardab, et läbielatud õudus kerkib uuesti tema meeltesse.

Mann ei saa oma keha keerata, sest ta on üleni haavades. Teda ei saa tõsta, teda ei saa sülle võtta.

Mann kardab arste ja õdesid, sest iga puudutus teeb talle valu. Juulisoojuses tekib haavadesse põletik, jälle tuleb opereerida, jälle tuleb valu teha. Lõputud uued sidumised...

Ema on Manni juures haiglas kõik kümme haiglaööd ja loeb tütrele raamatut.

Mann saab kümne päeva pärast haiglast koju, aga ikka peab olema voodis ligi kuu. Ta liigub ratastooliga, julgemata jalga maha toetada. Kaua ei julge Mann tänavale minna. Ta kardab inimesi, seejuures kardab ta eriti haiglariietes inimesi, koertest rääkimata.

Mannil on õigus, mis puudutab tema hinnangut, et Kadri isa on range mees. Ja lisaks on Kadri isa tarmukas tubakasõber, kes tunnise jutuajamise vältel esikupiida najal tekitab tuhatoosi kümmekond koni. (Tõsi, naine aitab ka.)

Ta sõidab taksot ja arendab erafirmat ja jutu sees tsiteerib professor  Ülo Vooglaidu, kui arutab, mis kohustused peaksid olema lastel ("Nad peaksid pesema hambaid!") ja mida lapsed iial teha ei võiks ("Nad ei tohiks tikkudega mängida!").

Kadri isa: "No ja siis saadeti meile ju kantpead ukse taha. Või olid need isehakanud kantpead, ma ei tea!"

Kadri isa annab ülevaate kohtumisest kantpeaga.

"Tuli siia, lubas mu koera maha lüüa, ütles - sa veel maksad selle eest! Ma küsisin - kas sa oled Manni isa sõber? Ta ütles: olen jah. Ma küsisin vastu - mis su nimi on! Ta ütles Siim. Ma ütlesin: "Hea küll, Siim, aga kas sul volitus on, et sa teda siin esindad?" Ta ütles, et ei ole. Ma ütlesin - no mis sa siis tahad? Ta ütles: "vaata ette, mees, sinuga veel juhtub midagi!""

Kadri isa kirjutas avalduse politseile, et keegi Siim käis teda kodus ähvardamas. Politsei vaatas pabereid ja ütles, et see ei kvalifitseeru kui ähvardus.

Kadri isa ütles politseile (see oli naispolitseinik): "Teate, proua, ma ütlen teile, et ma vägistan teid õhtul surnuks, ja kui te arvate, et see on ähvardus, siis ma ütlen, et ei olnud!"

Kadri isal on juuksed väga hoolikalt kammitud.

"Tahad, me lähme ja teeme selle koeraga 1 : 0!?" küsisid Manni isa käest mõned tema vanad tänavanaabrid, teiste hulgas Siim. Manni isa oli vanadele sõpradele öelnud, et ärgu seda küll tehku.

Milles koer süüdi on!

Kadri koer õpetatigi kurjaks. Väikesest armsast kutsikast kasvas tubli valvur, pättide ja varaste hirm. Viljandimaal Võhmas, kus Kadri pere varem elas, oli neil oma talumaja ja koeral oma aed. Aia uks võis lahti olla, sealt koer välja ei läinud, aga kui keegi väravast sisse juhtus tulema, läks kärinal kallale.

Kadri ema: "Ma ajasin ükskord ühe traktoristiga aia najal juttu. Koer ei teinud väljagi. Aga kui traktorist jala värava vahelt sisse torkas - no ta proovis meelega -, lõi koer talle hambad säärde. Häält ei teinud, lõi lihtsalt hambad säärde!"

Traktorist kiitnud, et selline peabki õige koer olema.

2001 kolis Kadri pere Tallinna (Koplisse), sest Viljandimaa kodu põles maha. Tallinnas on koeral omaette ruum, kus teda hoitakse. Kui võõraid ei ole, jookseb trepikoja koridoris vabalt ringi.

Väike Kadri, kurja koera omanik, on paar nädalat tõsises mures, mis saab tema truust koerast ja mis saab tema heast sõbrannast.

Tema peas on vastakad mõtted, ta kardab. Kui Manni isa temast Kopli majade vahel mööda sõidab, läheb Kadri puu taha peitu.

Manni isa peab vahel auto kinni ja ütleb, et ära karda.

Manni isal ja emal on üldse palju sõitmist. Et Mann saaks lahti rühihäiretest, mis on tekkinud rünnaku tagajärjel, ja et lihaskude hakkaks taastuma (õlavarrelt oli liha täitsa maas), tuleb sõita trennide ja spordisaalide vahet. Psühholoog-massaaž-elektriravi-psühholoog-massaaž-elektriravi. Kaks korda nädalas ujumine, nädalast nädalasse, kuust kuusse.

See võtab aega ja raha ja kuigi Manni vanemad ei ole kehval järjel, on nad seda meelt, et midagi võiks Manni tervise heaks maksta ka koeraomaniku pere.

Kadri isa: "Mul on ka rühihäire! Igal inimesel on rühihäire!"

Kadri isa: "Haavad läksid mädanema! No see on arstide süü, ega see minu süü ei ole!"

Kadri isa: "Pangu ta veel viiulitundi ka ja küsigu selle eest ka raha!"

2007. aasta kevadel esitab Manni isa hagi ja nõuab tütre ravikulusid kohtu teel. Asja arutab Harju maakohus ja hiljem kahel korral Tallinna ringkonnakohus, kus mõistetakse koeraomanikelt, s.t Kadri vanematelt, välja 50 000 krooni moraalse kahju eest. Kui Mann on täiskasvanuks saanud ja kui armidele tehakse viimased korrigeerivad lõikused, tuleb koeraomanikel maksta ka operatsioonide eest. (Kohtuotsus jõustus tänavu märtsis.)

Manni hirm koerte ees ei taha ega taha kaduda. Ühel talvepäeval võtavad Manni isa ja ema tüdruku auto peale ega ütle, kuhu sõit läheb. Kui kohale jõuavad, ootab Manni kolmekuune kutsikas.

Psühholoog on soovitanud, et Mann võiks võtta koera ja kui võimalik, võiks see olla saksa lambakoer.

Esimesel kohtumisel närib kutsikas katki Manni kõige lemmikumad sinised teksad. Tagasiteel jääb ta autos Manni süles magama ja Mann on nii õnnelik, nii õnnelik.

Poolteist aastat käib Mann oma koeraga koertekoolis. Teeb ise läbi händleri kursused (händler on see, kes koeraga näitustel ringis jookseb) ja koer reageerib perenaise käsklustele piinliku täpsusega.

Siis selgub, et koera esimesed käpad ei pea treeningkoormusele vastu, tuleb teha operatsioon. Ja kui Manni koer kliinikust sidemetes käppadega koju tuuakse ja ta toanurgas trepi alla oma kohale pikali heidab, võtab Mann teki ja padja ja sätib ennast selleks ööks koerale seltsiks. Koer on ikka tõeliselt suur sõber, leiab Mann.

"Kui ma teile ausalt ütlen, magan ma siin Koplis, tulekustuti käeulatuses. Teises maja otsas elavad narkomaanid, asotsiaalid, illegaalid!" ütleb Kadri isa.
"Täiesti masendav!" Kadri ema tõmbab sigaretisuitsu sügavale kopsu.

Kadri isa: "Te võidelge põhjuste, mitte tagajärgedega! Vaadake, mis ma siin ilma koerata teeks! Mul on istunud süstiv narkomaan trepi peal. Mulle on mu oma maja ees pakutud seksiteenust. Naaber nägi siinsamas rannas, kuidas seda siin tehti, päise päeva ajal."

"Sealsamas!" Kadri ema suunab sigaretti hoidva käe mere poole.

Kadri isa: "See on Tallinna linn, munitsipaalvaldus! Viis aastat tagasi oleks Läti mustlased kogu selle maja üle võtnud, kui meil poleks olnud majas kurja koera. Kolm tühja korterit nad võtsid ja linn ei suutnud midagi teha."

Kadri isa on linnaisadele portsu kirju kirjutanud. Viimati kirjutas siseminister Jüri Pihlile. Vastust pole veel saanud.

Kadri isa võtab jutu kokku tõdemusega, et sellises põrgus elades on kurjast koerast tõsine kasu.

Viis ja pool aastat on sellest õnnetust päevast möödas. Mann on nüüd kaksteist ja Kadri üksteist. Mann lõpetab gümnaasiumi 2015, Kadri 2016. Kadri ja tema kuri koer elavad endiselt suures tsaariaegses kortermajas Koplis. Manni pere kolis ära ja neil on uus maja Tallinna teises servas.

Hiljaaegu koristas Mann oma sahtleid ja leidis ärasaatmata kirja, mille ta koostas mõned kuud pärast 19. juulit 2003. Mann pöördub kirjas oma parima sõbranna Kadri vanemate poole ja palub, et nad lubaksid Kadril edaspidigi tema juures mängida. Kadrile adresseeritud sõnum on lühike:
"Kadri! Miks sa ei tule mu juurde!? Mann."

PS

Mann ei arva enam ammu, et Kadri koer tuleks maha lasta, aga inetud armid on tema kehal senimaani. Ja pärast meie paaritunnist vestlust võtab Mann mitu päeva rahusteid.

Nimed ja näod selles loos on asendatud. 

Mis see koeraomanikule maksma läks

  • 2004. aasta veebruaris maksid Kadri vanemad koerte ja kasside pidamise eeskirja rikkumise eest 1800 krooni trahvi.
  • 2007 algatatud tsiviilasjas mõistis Tallinna ringkonnakohus koeraomanikelt välja mittevaralise kahju hüvitamiseks kokku 50 000 krooni, millest 15 000 olid nad juba varem tasunud. Manni täisealiseks saades tuleb koeraomanikel tasuda ka korrigeerivate lõikuste tasu. Kui palju see võib maksma minna, ei tea keegi. Praeguste hindade järgi üle 90 000 krooni.
  • Seni on Manni haiglaravi eest tasunud haigekassa.