Vaatamata oma vastuolulisusele või ehk just selle tõttu oli tädi Virve elav märk sellest, et Nõukogude Liidus ei olnud kõik sugugi halvasti.

Tädi Virve jaoks oli aeg hüve, mis kunagi otsa ei saa. Tal jätkus alati aega vestlust arendada, ehkki oli teada, et tema vestleb mõlema poole eest.

Mina istusin ja kuulasin, ja mida aeg edasi, seda enam teesklesin kuulamist. Kuni tema veeretas juttu, kuidas head seakooti ära tunda ja milliselt turult seda osta, uurisin mina tihti tema vanu õhukesel Ida-Saksa paberil mustvalgeid fotosid. Ta oli noor ja särav ja tema ülevoolav naeratus puhkusefotodel pani särama kõik Musta mere kuurortide restoranilauad.

Kunagi rääkis ta oma peigmehest Peebust, kes tassis päevade kaupa tema Nõmme maja ette jalgtee ehitamiseks paeplaate. Vaene Peep, ­mõtlesin ma: mees rassis 50kiloste kividega, sellal kui tema istus kõrval, Kindžmarauli-klaas käes, ning seletas, kuidas neid paigutada, või siis pidas loengut oma veiniklaasi teemal - mida näiteks oli oma käega hoidnud tsaar Nikolai II vahetult Bjorko lepingu allakirjutamise eel. Virve oli võitmatu jutuvestja. Ta oli üldse võitmatu.

Pärast tädi surma tema asju sorteerides leidsin väitekirja "V. I. Lenin dialektika, tunnetusteooria ja loogika ühtsusest". Kahju, et ma seda varem ei näinud, muidu oleksin kindlasti üht-teist küsinud. Kas selle avalikku ettekannet saatis maruline aplaus? Või sai see kirjutatud ja vastu võetud muige ja silmapilgutusega? Ja kui palju jäi kohustusliku Lenini dialektika meditsiinilise mõõtme käsitlemise kõrval aega tegelda haigete raviga?

Oli see nii või mitte, aga Läänes kujutati Nõukogude Liitu ette kui maad, kus miljonid inimesed istusid õhtud läbi kitsukestes korterites, jõid tihedas sõprade ringis määrdunud klaasidest viina ja naersid tasakesi oma absurdse elu üle. Osalt iseloomustasid seda ajastut rumalad loosungid - Nõukogude Liit valvab rahu, Lenini ideed elavad ja võidavad - ja vägevad toostid mir i družba terviseks.

Minu põlvkonnale tundus NSV Liit ülekaaluliste, karvamütsides joodikute juhitud saamatu riigina, mis peatselt nagunii omaenda rumalusekoorma all kokku vajub. Aga samas oli neil kole palju rakette, ehkki kahtlemata oli Stingi üleolevas tekstis tõde sees, kui ta noris: "I hope the Russians love their children, too".

Virve elas aegruumis, mida mitmed Lääne autorid on iseloomustanud kui painavat. Tema lapsepõlv jäi Stalini aega ja eluõhtu möödus postsovetliku pensioniga armetus vaesuses.

Kogu elu kestev alateadlik hirm. Selline oli saatus.
Aga kui elu oligi vilets, ei kuulnud ma Virvet iialgi kaeblemas. Ma ei märganud kunagi, et ta oleks enda meelest olnud kannataja. Ta ei otsinud kunagi kaastunnet ega isegi mõistmist. Tal puudus vajadus end tõestada või õigustada. Vaatamata karmidele oludele ta e l a s täie rinnaga. Seda oli näha tema seitsme-kaheksakümneste sõbrannade - Urve, Evi-Mai, Niina - järgi, kes peiedel tõstsid tema mälestuseks ühe klaasi teise järel.

Mis kinnitas ilmekalt, et ükskõik millega me tegeleme, kellena töötame, mida saavutame, lõppkokkuvõttes on meie ainus vara lähedased ja sõbrad. Ja et nüüdisaja läänelikud lööksõnad edust ja progressist ei tähenda rohkem, kui nad tähendasid Marxi ja Lenini hambus.

Virve elas elu oma arusaamise järgi ja omas rütmis. Ainsad korrad, kus ma teda ruttamas nägin, olid siis, kui ta läks Selverisse mulgikapsaid ostma või kui ilmus uus Linnaleht, mida ta alati tõi tulehakatiseks terve paki. Tänaval liikus ta, nina maas, visalt nagu Stalin Berliini all, vihmavarjuga maad toksides, ümberringi toimuvat märkamata.

Pool aastat tagasi palus Liina mul ükskord alumisele korrusele minna ja küsida tagasi pann, mille tädi oli laenuks võtnud. Muidu püüdsime Liina ja mina seada oma kohtumised tädiga neile aegadele, kui raadiost tuli "Ajalootund" või telekast mõni mängusaade Hannes Võrnoga - ainsad asjad Eestis, mis Virvel suu kinni panid.

Teades, et tädi tervis on viletsaks jäänud ja et iga visiit tema poole on kahekümneminutiline kondiproov, võtsin ma diktofoni kaasa. Nüüd, alati kui ma vajan meeldetuletust, mis on tegelikult oluline, kuulan ma tema tookordset ettekannet.

Patareid said enne lõppu tühjaks, aga jutt ise on klassikaline epistel praepanni, karvaste asjade ja Koola poolsaarelt toodud keraamilise koera teemadel. See kõik võib tunduda seosetu. Aga kui kannatlikult ja aega varudes kuulata, siis oli tädi Virve jutus alati iva sees.