Eesti väike üllatus Hispaania kuningapaarile
Täna-homme jääb paljudel üle kahetseda, et ei oska hispaania keelt, mis kõlab kaunilt mitte ainult armsamat kirjeldades ja kiites, vaid ka lihtsalt suurejooneliselt rääkides, ning sedapuhku teisiti ei saagi, kuna kohal on nemad ise - Sus Majestades los Reyes. Kui nad on koos, kui liiguvad üksi, siis - Su Majestad El Rey Don Juan Carlos ja Su Majestad La Reina Dona Sofia.
Sajandite ja sajandite taguse maailma hõngu kohaletoojad, sest saabuvad koos rituaalidega, mida vastuvõtjail tuleb täita. Nagu ikka, räägitakse ilma kõrval ka pereliikmete käekäigust, sugulaste juurdesaamisest või mõne minevikuseiga avastamisest. Ja siin on Eestil väike üllatus varuks, sest La Reina Dona Sofia üks esivanematest meesliinis on kunagi (1743-75 vaheajaga) olnud Tallinna ja isegi Peterburi kindralkuberner - Peter August Friedrich von Holstein-Beck. See detail (vt.Eesti Ekspress 19.10.2006) soojendati kenasti üles seoses Suurbritannia kuninganna Elizabeth II külaskäiguga, ent nagu teada, on enamus Euroopa kuningakodadest omavahel sugulased. Riikidevaheliste sõdade tõttu unustatakse see tihti ära, sest kuidas sa ütled - sugulased on riius. Vähemalt need sugulased võiksid ju mitte tülitseda ja siis oleks kõigil hea. Aga ennäe, on nemadki samasugused nagu kõik ülejäänud (tülitsevad) sugulased.
Igal juhul võime Tema Majesteete Kuningaid vaadates mõelda, et nendega koos kõnnivad Tallinna vanalinnas, s.t. õigemini küll nende suurele perepildile mahuvad ka Karl V Habsburg, Prantsuse päikesekuningas Louis XIV ja Inglise kuninganna Victoria, Taani ja Kreeka kroonitud pead (Kreekast on küll saanud vabariik, ent Hispaania kuningakoja kodulehekülg kajastab La Reina Dona Sofia sugupuud alates ühe saksa printsi valimisest Kreeka kuningaks 1863.a.). Samas on tegu vaid oma riigi sümbolitega, kogu rahva esindajatega (= kõikide hispaanlaste kuningas), sest reaalne võim Hispaanias kuulub parlamendile ja selle moodustatud valitsusele.
Aga aegajalt tulebki suhelda sümbolitega, kelle taga on märksa suurem suurvõim kui suurriik Hispaania. See maailm kannab nime Iberoameerika (Iberoamerica) ehk siis Ibeeria poolsaar (Hispaania+Portugal) ja (samade keeltega) Ladina-Ameerika. Fakt on see, et antud kooslus hakkas koos käima 1991.a. (Ameerika avastamise 500. aastapäeva eel, ent ka ajal, mil juba käis Ida-Euroopa taasühinemine Lääne-Euroopaga ja kõik suured otsisid endale kes liitlasi, kes tagalat). On raske ette kujutada, et Iberoamerica sündinuks teisiti kui Hispaania kuninga käe all. Ehk siis - verise kodusõja võitnud Franco tegi õigesti, kui otsustas veel 1947.a. taastada - NB pärast oma surma - monarhia. Iberoamerica tippkohtumistel valitsevast atmosfäärist jääb igaveseks annaalidesse Juan Carlose repliik Hispaania peaministri kõnet seganud Venezuela president Chavezile - Por que no te callas? (Miks sa vait ei ole?) ja järgnenud sirgselgne lahkumine, kui Nicaragua president Ortega kritiseeris Hispaaniat sekkumise eest valimiskampaaniasse. Äärmuslikud sammud, ent kuningat võeti kuulda ja kuninglikust lausest kuninga esituses sai üks populaarsemaid mobiiltelefonide kutsungeid. Aasta hiljem - 2008 tunnistati Juan Carlos I Iberoamerica kõige mõjukamaks poliitikuks.
Tema Majesteetide suurpanuseks tuleb pidada ka Astuuria printsi preemiate kehtestamist 1981.a., millest (kokku 8 preemiat erinevates valdkondades saavutatu/tehtu eest) on saanud Nobeli preemia selge konkurent hispaaniakeelses maailmas. Sealjuures polnud Hispaania preemiat asutades ei NATOs ega ka Euroopa Liidus. Astuuria prints on aga Hispaania troonipärija tiitel (kõiki printse ja printsesse kutsutakse Su Alteza Real ehk siis Teie Kuninglik Kõrgus) ja kui veel nimedest rääkida - mis hispaanlaste puhul teadu pikad, siis Hispaania troonipärija täisnimi on Felipe Juan Pablo Alfonso de Todos los Santos, mis eesti päraselt võiks kõlada Kõigi Pühakute Felipe J P A...
Juan Carlos I-sel tuli noorelt teha enda tuleviku nimel õigeid otsuseid, sest tema pääs Franco võimupärijaks oli lahtine aastani 1969 (konkurentide hulgas oli nii oma isa kui ka Franco lapselapsega semmiv sugulane). Tänase kuninga noorem vend hukkus salapärasest püstolilasust (taparelv kuulus sõjaväeteenistusest puhkusel olnud Juan Carlosele), Franco lasi printsil vanduda ustavust nn. Rahvusliikumisele ja kanda ette oma tegudest. Raske väita, kas viimaste hulka kuulus ka salajane väisang Leningradi 1974.a., millest mulle rääkis üks tema vastuvõtjatest (ja minu väitekirja oponent) David Pritsker, kes esines Valdo Pandiga kavandatud ühissarja „Hispaania 1936-1976") ainsaks jäänud saates.
Igal juhul kukkus välja nii, et kuni Franco surmani teadis Hispaania ja kogu maailm nagu ühte Juan Carlost ja pärast seda teist, tõelist riigimeest, kel oli hindamatu osa riigi viimisel totalitarismist demokraatiale. Noorele kuningale tähendas see väljatulekut punkrist (nii tunti võimu teostavat frankistide seltskonda), mida ta sai vaid samm-sammult teha. Tema kontaktid mitte-frankistidega olid toona nii haruldased, et on isegi talletatud, millal näiteks EL praegune välispoliitikajuht sotsialist Javier Solana esimest korda kuningaga kohtus (1977). Kulus kuus aastat, et kuningat hakkasid tunnustama kodusõja kaotanud kommunistid, kes pea kõik kasutasid selle aja vältel tema suhtes eurokommunist Santiago Carrillo poolt antud hüüdnime Juan Carlos El Breve (= lühike, mis pidas silmas lühikest võimuaega), et pärast seda, kui kuningas efektselt surus maha sõjaväelaste mässu (veebruaris 1981), ametlikult teatada, et loobuvad antud hüüdnime kasutamisest. Tegelikult on ju Juan Carlos I hispaanlase kohta pikakasvuline ja novembris saab tal täis 36 aastat kroonimisest.
Juan Carlos abiellus Kreeka printsessiga siis (1962), kui veel ise kuningas polnud, ent Kreeka oli monarhia. Pulmapidu peeti Ateenas. Nüüd paistab Hispaania ise silma kuninglike pulmatseremooniatega (kuningapaari kõik kolm last on abiellunud) ja pakub varjupaika endistele monarhidele või trooninõudlejatele. Neist viimaste kümnendite tuntuim on Bulgaaria laps-tsaar (1943-46), samuti Saksa soost Simeon (Borissov Sakskoburggotski), kes jõudis 2001-2005 Bulgaariat peaministrina valitseda.
Kuninga hobidest on tuntuimad jahiga sõitmine (esindas 1972.a. Draakon klassis Hispaaniat olümpiamängudel), rattasõit ja jahilkäik. Viimastega on seotud paar skandaali - 2004.a. Rumeenia Karpaatides olla ohvrite hulgas olnud tiine emakaru ja 2006.a. tuli eriti huvitav sõnum Venemaalt Vologdast, kui kohalikud looduskaitsjad kinnitasid, et kuningliku püssi ette olla saadetud purju joodetud tsirkusekaru Mitrofan. Kuninglik saatkond mõistagi eitab petukaupa, ent Vologda kuberner moodustas komisjoni tõe väljaselgitamiseks, mis paistab, et jätkub tänaseni.
Mõistagi on Tema Majesteedid palju reisinud ja jõudsid Soome 1989.a.
Balti riikide külastamine on neile arusaadavalt esmakordne.
Hispaania kuningapaar külastab esmakordselt Eestit
4.-5. mail viibivad esmakordselt Eestis riigivisiidil Tema Majesteet Hispaania kuningas Juan Carlos I ja kuninganna Sofia. Kuningapaari saadab visiidil Hispaania välisminister Miguel Ángel Moratinos.
Hispaania kuningapaari võtavad Eestis vastu Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves ja Evelin Ilves. Tema Majesteet Hispaania kuningas kohtub visiidil ka Riigikogu esimehe Ene Ergma ja peaminister Andrus Ansipiga.
Riigivisiidi ajal toimuval välisministrite Urmas Paeti ja Miguel Ángel Moratinose kohtumisel allkirjastatakse Eesti ja Hispaania välisministeeriumi koostööd käsitlev deklaratsioon.
