Euroopa rattad ei logise
Kord Pariisis õhtusöögil nägin, kuidas tuttav taivanlane terve rahvusvahelise laudkonna jahmuma pani. Nimelt nõnda, et kuulutas entusiastlikult: "Europe's the best!" Taipeis üles kasvanud majandusspetsialist elas 1990. aastatel arenevas Aasias, õppis siis mõned aastad USAs ning maandus lõpuks tööasjus Euroopasse. Ja just siia tahaks ta püsivalt elama jääda, just see maailmajagu on tema arust parim. Ta loetleb põhjuseid: demokraatlike institutsioonide toimimine, kultuuriline mitmekesisus, tsiviliseeritus ning jõukus. Ning tsiteerib Aasia vanasõna: "Milleks seista pika järjekorra lõppu, kui kõrvalt minnes on tee lühem?"
Paljud mu kolleegid ei taha aga taivanlase arvamusega Euroopa headusest nõustuda - ehk praeguse pessimistliku ajavaimu tõttu. Läbivad teemad on töötus, referendumite põrumised, üleüldine väärtuste kriis ning jõuetu võitlus üleilmastumisega. Itaalias esitavad riigimehed avalikult küsimusi stiilis: kas eurole üleminek oli siiski õige otsus? Poliitikute korruptsiooniskandaalid sunnivad eurooplasi kahtlema demokraatia masinavärgi ainuõigsuses.
Noorte depressioon veel enne esimesele töökohale asumist tõestab ühiskondlikku kurnatust, kuna juba keskkoolis tunnetatakse läbipõlemisohtu.
Minu Aasia sõbral pole selle kõigega pistmist. Ta räägib, kui raske on vaestel riikidel rikastuda. Rikastel riikidel on palju kergem lihtsalt oma stabiilsust säilitada. Mõneti on tal õigus. Kuigi Euroopas elab vaid 12 protsenti maailma rahvaarvust, kuulub Euroopale enam kui 40 protsenti, s.t peaaegu pool kogu maailma rikkusest. Näiteks India ja Hiina rikastuvad küll kollektiivselt, kuid suure rahvaarvu tõttu jääb enamik inimesi ometi vaesteks.
Euroopa toimib edukalt ka üleilmastumise tingimustes. Saksamaa on maailma suurim eksportöör. Pikaaegse Euroliidu pluss on poliitiline stimulus, mida peegeldab sobiv investeerimiskliima, sellega aga kaasneb raha. Euroopa, eriti pärast laienemist itta, avab ohtralt investeerimis- ja müügivõimalusi. Selle maailmajao hiigeltarbijaskond, maailma suurim, annab uued mänguvõimalused. Tänu maailma turgude avanemisele on meie inflatsioonimäärad muutunud tasakaalukamaks. Euroliit on meelitanud ligi arvukalt välisinvesteeringuid, samuti on siia koondunud arvestatav rasketehnoloogiatööstus, rahvusvaheline asjatundlikkus, infotehnoloogia, kõrgelt hinnatud on Euroopa turunduse ning tehnika oskusteave jpm. Selle kõige tulemuseks on kvaliteetsed töökohad. Ka Euroopa Komisjoni laienemise raportitest kumab läbi mõte, et laienemine on olnud stabiilsuse ankur ning demokraatia ja õigusriikluse utsitaja.
Olgugi et kõik on pealtnäha hästi, jääb midagi justkui puudu. Mõelgem, millistel motiividel langetatakse ELis otsuseid.
Näiteks edaspidine laienemine: edulugu ennustavates raportites tuleb hakata arvestama üksmeele järkjärgulise kahanemisega. Ei saa ju olla loogiline, et mida suuremaks me paisume, seda suuremaks muutub ka solidaarsus.
Paljudele idaeurooplastele oli ühest ühendusest teise suubumine juba 2003. aastal paras dilemma. Eestis valitsesid enne liitumist vastakad tunded stiilis: alles pääsesime ühest haardest, on siis nüüd kohe vaja uut? Euroliiduga ühinemise järel tundsime, et kätte on jõudnud ajaloojärgse vaikelu aeg ja minevikuga lõpparve tegemine ongi meie ELiga ühinemise peamine kasutegur. Teine tegur on teadmine, et välisküsimustes ja majandusliku heaolu nimel peab üksikriik keskenduma Euroliidule kui kolle ktiivile nii või naa. Muus osas suhtutakse Euroliidu tegemistesse pragmaatika ja paratamatustundega, sest mingit muud värvikat alternatiivi ju pole. Liitu kuulumine on see paratamatu varblane pihus, mis on selgelt parem kui tuvi katusel.
Igapäevahirmud, eriti tänase majandus- ja usalduskriisi tingimustes, tekitavad küsimusi, mille vastustest otsime julgustust oma hirmude vastu. Kuhu ulatub kunagi suur Euroopa? Mida tähendab see kollektiivne eksperiment?
Kuidas usaldame oma huvides osa Eesti suveräänsusest iseseisvate Euroopa institutsioonide kätte? Ons meie liidupartnerid tõesti üksmeelselt meie julgeoleku garantiiks? Kas euroruum suudab jätkusuutlikult garanteerida väikeriikide arengu?
Paljud vastused puuduvad või on ebaselged ja nõnda resümeerubki Euroopa olemus tõukefondidesse, abirahadesse ja toetustesse ning euroliitlane lepib igasugu veidrate reeglite, jamade ja nõudmistega. Brüsselis paiknevad ju tuhanded ametkonnad, mis loovad seadusi alates sellest, kui mitu musulmani tohib legaalselt Euroopasse immigreeruda, kuni selleni, kui mitu tundi võivad Iiri meremehed avamerel kala püüda. Seaduste mittetundmisest saavad alguse anekdoodid banaanide ja odavate pesuvahendite eurostandarditest.
Aga see pole see päris õige Euroopa Liit, vaid pigem tema virvendus või varjuteater, mis ainult sarnaneb tõelise kinoga - valgusallikas asub sirmi taga ja ekraanile ilmuvad tegelased liikuvate siluettidena. Mnjah, Euroopa funktsioneerimises on täna midagi varjuteaterlikku - varjud on nähtavamal kui valgusallikas ja päristegelased.
Äpardumised õõnestavad üksmeelt ja igast demokraatlikust aktist kajab esimesena vastu usaldamatus.
Euroopa Liidu uudsus seisneb selles, et ta erineb kõikidest riigivormidest, mida seni tuntakse. Eurooplased ei moodusta ei rahvast ega rahvust; koos toimivad eri ülesehituse ja iseloomuga riigid, millel on oma kordumatu poliitiline geograafia ja tunnused.
Ma arvan, et just nimelt see on see, mis eristab Euroopat muust maailmast ja teeb ta ainukordseks - teda polegi olemas. Pole olemas Euroopat, on hoopis europaniseerumine ehk protsess, ajalooline kulg ja enesemääratlemine.
Pääs Euroopa Liitu terendas varem kui finišijoon, mille ületamine oleks lubanud meil lõplikult loobuda oma minevikust ja jätta hüvasti senise kehva enesetundega. ELiga ühinedes ei jõudnud aga eestlased turvalisse lõppjaama, vaid hüppasid liikuvale rongile, mille sõidusuund on veel ebaselge ja osalt ka meie enda kujundada (parafraseerides Rein Rauda). Euroopa on Eesti ja vastupidi. Eesti on Euroopa, mitte ei asu Euroopas. Meil pole Euroopa Liidus vaja kuhugi läbi murda, meil pole vaja Eestit Euroopa Liidu eest kaitsta, me ise olemegi see Euroopa Liit!
Tartu Ülikooli professor Eiki Berg on võrrelnud Euroopaga lõimumist liikuva märklaua sihtimisega. Ükskõik kui kaua Eestil ka Euroopaga liitumiseks aega läks, "oli see liit juba hoopis üks teine liit kui see, mida me tunneme", on öelnud kirjanik Tõnu Õnnepalu. Euroopa saavutusi ei tohi vaadelda kui üksikuid üritusi või Euroopa ülemkogu kohtumiste jada, vaid kui ajaloolist protsessi ja progressi.
Euroopa on muutuv mõõt, mitte fikseeritud suurus. Mitte see pole tähtis, kui kaugel asub Gruusia või kui suur protsentuaalne osa Türgist paikneb Euroopas. Võime öelda, et Euroopa Liit on muutuva geomeetriaga stabiilne üksmeel.
Martin Kala raamat "Euroopa maailma teljel" ilmus mai algul Eesti ELiga liitumise viiendaks aastapäevaks.
