Ma ei ole kunagi pidanud ennast paadunud konservatiiviks, aga mobiiliga suhtlemise etikett teeb mind nõutuks. Minu silmis oli see naine kahekordselt ebaviisakas: esiteks koosolekul viibijate ja teiseks minu vastu. Kui ta rääkida ei tahtnud, miks ta üldse telefoni võttis?

"Aga inimestelt oodatakse, et nad vastavad," selgitas üks sõber, kui oli mu tiraadi ära kuulanud. "Kõik teavad, et sul on telefon kaasas, mitte vastata oleks ebaviisakas."

"Aga kui ma olen duši all?" küsisin vastu. "Kui ma olen kusel? Kui ma olen operatsioonilaual ja arst lõikab mul parajasti pimesoolt?"

"Noh," vastas ta vaguralt, "mina olen küll duši all telefoni võtnud."

Ja mida tähendab "Helistage mulle tagasi..."? Kas hea tava kohaselt ei peaks tema olema see, kes tagasi helistab? Lõpuks tahtis tema minult teenet. Ja nüüd pidin mina mitte unustama talle helistada, et saaksin tema heaks pingutada? Kogu asi lõhnas sovetlikult. Nagu selles Eesti valitsusasutuses, kus ma kunagi töötasin, kus tüütu telefon sunniti vaikima sel teel, et tõsteti toru korraks hargilt ja pandi siis tagasi.

Kuradile veel kord.

Kui ma väike poiss olin - enne mobiiltelefoni leiutamist - pidin ma vastama kodus telefonile: "Vikerkaar residence, this is Vello speaking." Me mõlemad vennaga vihkasime seda. Meile, teismelistele tundus see totter, et meie, Kanada maapoisid, peame teesklema kuningaperet.

"Buckinghami palee, kuninganna Elizabeth räägib." Me pidime ka kõik jäetud teated üksikasjalikult kirja panema koos helistaja nime, telefoninumbri ja kõne täpse kellaajaga.

Ümbritsevas kaootilises maailmas oli tõenäoliselt rahustav kuulda Vikerkaarte lapsi telefonile vastamas. Aga nagu lapsed läbi aegade, olime meie liiga ametis omaenda nabaga, et seda mõista. Kuid me ei pääsenud sellest kuhugi, sest ebaviisakust meie kodus lihtsalt ei sallitud. Ja paps ei peljanud seda rihmaga välja näidata.

Tol ajal tunti kolme autoriteeti heade kommete alal. Emily Post, Miss Manners (Judith Martini pseudonüüm) ja Amy Vanderbilt. Meie pere käitumisjuhend oli Amy Vanderbilt's New Complete Book of Etiquette. 1952. aastal välja antud raamatus - 25 aastat hiljem meie ajal juba väga aegunud - leidus peatükke nagu "Pererahva ja teenijate suhted", "Laevade vettelaskmine ja külastused sõjalaevadele" ja "Audients paavsti juures". Aga Amy Vanderbilt ei olnud siiski päris teiselt planeedilt. Ta teadis, et raamatuostjate hulgas leidub ka inimesi, kes ei jaksa teenrit palgata, seetõttu oli seal ka peatükk "Kombekas elu ilma teenijateta".

Ehkki Amy Vanderbilt ei kirjutanud mobiiltelefonidest, leiaksin ma temaga ilmselt ühise keele mitmes etiketti puudutavas küsimuses. Arvatavasti ta nõustuks, et inimene, kes vastab ooperis teises reas istudes mobiilile ja peab maha viieminutilise kõne, käitub kaasinimeste suhtes tähelepanematult. Ta nõustuks, et minu naaber, kes oma Audi Q7 roolis pidevalt telefoniga räägib, on ohtlik kaasliiklejatele. Ja ta osutaks, et kui keegi tõesti tahab WCs istudes telefoni v&otil de;tta, siis oleks viisakas vee tõmbamisega oodata.

Uute tehnoloogiate puhul, nagu mobiiltelefon, kus etikett ei ole veel välja kujunenud, on meie kohus need liistule tõmmata ja järele mõelda, mida nad meile annavad ja millest ilma jätavad. Hiljaaegu esitas New York Timesi kolumnist Maureen Dowd Twitteri leiutajatele kaks küsimust: "Kas te lõite teadlikult mänguasja igavlevatele kuulsustele ja koolitüdrukutele?" ja "Kas teie lapsepõlves oli midagi, mis tekitas teis tahtmise hävitada tsivilisatsioon tema praegusel kujul?".

Meie kõigi õnneks pakkus Edward M. DelSole Pennsylvania osariigist ­Scrantonist Dowdi loo kommentaarinurgas lahenduse: "Ärge tviitige niisama. Hoolitsege, et teie ütlemised oleksid põhjendatud." Minu meelest on siin tegu Amy Vanderbilti õppetunniga. Ma ei ole Edward DelSolega veel ühendust saanud, aga arvatavasti ta nõustuks, et proua Vanderbilt oleks koosolekul mobiilile vastanud naise korrale kutsunud. Amy Vanderbilt - ilmne äärmuslane - oleks võib-olla läinud koguni niikaugele, et soovitanud tal oma telefon k i n n i panna. Vaat see on juba positsioon. Kinni!

Ükskord aastate eest meenutasime vennaga naerdes, kuidas vanemad meile vägisi kombeid õpetasid. Kui vend võttis jutuks meie põhjaliku vastuse telefonis, lõime lahti Amy Vanderbilti teose, et välja selgitada, mida tema selle kohta ütleb. "Majateenijanna... vastab telefonile "Mr Greer's residence"... Pereliikmed vastavad lihtsalt "Halloo"."

Küll me olime lollid! Pikk üksikasjalik viisakas tervitus oli mõeldud teenijatele! Oleksime me viitsinud raamatust järele vaadata, oleksime võinud täie õigusega toru võttes "Halloo" öelda nagu kõik sõbrad. Meie tagurlastest vanemate arvates oleks "Halloo" telefonis muidugi varsti kaasa toonud "Jaa", see omakorda viinud ropendamiseni, see omakorda seksini, see alaealise raseduseni, mis oleks kogu elu ära rikkunud. Ilmselt oli vanemate mõttekäigus oma iva sees.

Võib-olla muudab naine, kellest juttu oli, neid ridu lugedes oma kombeid. Tõenäoliselt siiski mitte. Üleskutsed viisakusele jäävad püksirihma abita enamasti viljatuks. Aga kui mõtlema hakata, siis mul on ju rihm ka. Ma nimelt ütlen talle, et ma ei toimeta tema väitekirja. Ainult et siis tekib pisike küsimus, kuidas seda põhjendada. Ma loodan, et ma suudan seejuures olla sama viisakas kui Amy Vanderbilt.