Lirtsu ja lärtsu
Just niiviisi ütleb alluvatele töist päeva soovides hommikustel koosolekutel saneerija Mauno, viisakamalt öeldes uus ülemus. Hugo ja Mauno töökohaks on populaarne uudisteportaal, hädavajalik igale hingavale olendile.
Mauno lihtne ilmavaade tunnistab vaid mõõdetavaid asju. Klikid. Kommentaarid. Raha.
Mauno pole loomult kuri mees. Kergelt hallinev, väikese sõbraliku õllekõhu ja priskete kintsudega Mauno tuleb igal hommikul jala tööle nagu rahvamees.
Enne portaali töötas Mauno veelgi kollasemas väljaandes. Seetõttu teab ta hästi, mis on väärt üks või teine nimi. Ta teab, et ropendav Padar müüb suurepäraselt, aga malbe Liisi Koikson minimaalselt. Et Aunaste müüb ükskõik millega talutavalt, aga Evelin lausa silmapaistvalt. Lisaks teab Mauno sedagi, et õnnetus suurperega ja lapse värske haud on õnn, mis tuleb kohe üles korjata. Vahel kööginurgas mõtiskleb Mauno selle üle, kuidas kõiki neid tegelasi ja teemasid kimpu siduda, ja et oleks ju huvitav teada saada, kas kommentaare tuleks sellise kimbu puhul mitu korda sama palju kui eraldi ja kui palju tuleks sellisel puhul siis klikke.
Hugo on Maunot jälginud ja võtnud temalt üle nii mõndagi. Kui ta kunagi uskus, et tema, Hugo, on ajakirjanik, siis Mauno on selle usu omal asjalikul moel purustanud. Mauno räägib ikka meediatööstusest ja aja voolust ja tegeliku elu peegeldusest. Hugo püüab Mauno käske täites unustada, et inimesed, kellest nad oma jutte teevad, on ka päriselt olemas. Vahel mõtleb Hugo õudusega, mida öelda, kui ta satuks kuskil parkimismajas või liftis oma lugude tegelastega kokku ja ta juhtumisi ära tuntakse. Igaks juhuks on Hugo Mauno õpetusi järgides Facebookist kõik enda äratuntavad pildid eemaldanud.
Mauno õpetus seisneb kollase pealekeeramises. Liialdamises ja lihtsustamises enneolematul määral. Kõike saab kirjeldada lihtsast veelgi lihtsamalt: õnnetust, mis juhtus õhtupoolikul, saab nimetada öiseks košmaariks; naist, kes hilines lapsele lasteaeda järele pool tundi, saab nimetada kõigile teada-tuntud rongaemaks; tulekahjus lapse kaotanud naist saab nimetada Tulekahju-Pilleks; poliitikut saab alati nimetada rahvaröövliks.
Mauno loeb igal õhtul klikid ja kommid kokku. Siit saab teada, kas oli hea päev. Alul vastikusega, hiljem tärkava huviga on Hugo tasapisi hakanud sedasama tegema. "Meie ja Võsa Pets, meie olemegi rahva hääl. Vastandage ennast mölakatega, kes käe maksumaksja taskusse on ajanud, pekske neid ja nende naisi!" räägib Mauno. Ja juba ongi Hugol valminud uudisnupp ministrist, kes ostis pudeli kallist oliiviõli, mida lihtinimene endale ju lubada ei saa (mobiilvideo on ka olemas). Ja õhtu poole on plaanis nupp Evelinist, sest etiketiasjatundja meelest on tema käekotil asuv lill valet värvi. Sellest tükist loodab Hugo vähemalt kahtsadat klikki. Kui see tõesti kõik õnnestub (ja miks ei peaks), maksab Mauno Hugole nädala lõpus tuhat krooni preemiat. Nii see neil siin käib.
