Disneyland ja Dickens
Nüüd, nähes, mida nad on teinud Lätiga, olen pigem tänulik kui pahane.
Viimasel ajal on Timesis ilmunud mitu artiklit, mis illustreeritud sovetiaegsetes paneelmajades tehtud fotodega - pimeda koridori lõpus vaevu kumav valgus, kuselaigulises trepikojas süstlanarkomaane meenutavad siluetid. Sama hästi võinuksid need olla Bagdadist.
Lisaks fotodele kasutas reporter Carter Dougherty sõna "dickenslik". Nii lugupeetud väljaandes nagu Times on raske ette kujutada hullemat hinnangut kui see.
Tõsi, halvas meediakajastuses on Läti enamjaolt ise süüdi. Sealses valitsuses on olnud alati nii palju korruptsiooni, et seda on ühel või teisel viisil omal nahal kogenud iga tavaline välismaa ettevõtja.
Riia on aga tuntud selle poolest, et seal ohustavad turiste niihästi krediitkaardipettused kui ka, nagu üks mu lätlasest sõber ütleb, facebeating.
Isegi Bloomberg News ei jäta majandusest kirjutades mainimata Läti prostituutide hindu. Mis parata, aga Läti riik on tõesti suuremat sorti raudteeõnnetus.
Läti probleemide allikas on muidugi palju sügavamal kui halvas meediakajastuses.Paljud minu tuttavad lätlased põevad rasket alaväärsuskompleksi ja on täiesti leppinud, et nende riik jääb alatiseks Euroopa mädamunaks. Üks lätlasest sõber seletas mulle alailma, et "lätlased on Euroopa neegrid".
Mulle tundus see tookord ühe inimese probleem, aga mida rohkem ma Lätis töötasin, seda enam hakkasin nägema lätlasi kui rahvast, kellel ongi endast nägemus kui ohvrirahvast. Liigagi paljudel oli varuks mõni "Euroopa neegri" lugu, kus Võõras Mees lihtsalt ei lase olla ja nöögib. Läti on teatud mõttes ennasthävitav riik. Ja New York Times ei ole vähimalgi määral selles osaline - nemad on lihtsalt vaatlejad.
Aga dickenslik? On see ikka õiglane? Ons Lätis tõesti ümberkukkuvad majad, kus "normaalsed" inimesed elavad näruses viletsuses? Ma tunnen üsna mitut lätlast, kellel on rasked ajad, aga siiani ei ole nad läinud autosid ärandama ega vanalinna tänavatele taskuvarasteks. Ma tunnen isegi üht lätlast, kes kaotas oma kodu pankadele. Oleks New York Times kolimispäeval kohal olnud, vahest oleks fotograafil tekkinud kiusatus otsida härg ja mehe majakraam plaanvankrile laadida?
Vaatamata sellistele tsitaatidele nagu "ühelgi teisel riigil pole läinud nii halvasti kui Lätil" (Lars Christensen, Danske Banki juhtiv analüütik, Kopenhaagen) on Lätil praegu kahtlemata olulisemaid muresid kui see, millise pildi Lääne ajakirjandus temast maalib. Aga põhjanaabritena - olgugi et menukas Eesti videos väidetakse lätlased olevat kuue varbaga - peaksime neile ilmselt ulatama abistava käe. Ja ma ei pea silmas raha. Eestlased võiksid neile õpetada, kuidas ajakirjanikke hüpnotiseerida ja meelitada neid vanalinna, kus nad kirjutaksid Disney, mitte Dickensi kujundites.
Miks peaks Läti mulle üleüldse korda minema? Pikemat aega seal viibides te ilmselt nõustute, et paljuski vastab see maa tõesti kõige hullematele Ida-Euroopa stereotüüpidele. Pealegi peab ju keegi viimaseks jääma. Aga Läti on juhtumisi minu naaber. Mul on Lätis sõpru. Ja ka egoistlikel põhjustel mulle ei meeldi, kui mu L&au ml;äne sõbrad löövad lahti Timesi ja loevad sealt: "...algelise raudahjuga kahetoaline hurtsik Riiast väljas roobastee ääres." Baltikum ei ole Balkan, kurat võtku. Isegi Balkan ei ole ammu enam Balkan.
Oh, kallis Läti, miks sa endaga nii teed?
