Sedasi meenutab Põhja prefektuuri vanemkonstaabel Meelis Moor (29) oma kümneaastase karjääri kõige karmima tagaajamise lõppu. Action leidis aset laupäeval, 30. mail. Kella 15.30 paiku mõõtsid Moor ja tema paarimees Marek Vähi (31) Tallinna-Pärnu maantee viadukti lähistel kiirust. Saue poolt lähenesid kaks tsiklimeest, uhades ligi 130 kilomeetrit tunnis. Politseinike peatumismärguandele reageeriti gaasiandmisega. Meelis Moor tõmbas kiivri pähe, hüppas prefektuuri uusima Yamaha selga ning sööstis vilkurite välkudes kihutajatele järele. Põgenemine kestis vaid paar-kolm minutit ja lõppes kaheksa kilomeetri pärast avariiga. Eespool sõitnud ja (nagu hiljem politseitsikli külge monteeritud kiirusemõõtjalt ilmnes) tippkiiruseks 287 km/h saavutanud 36aastane Martin lipsas vasakpööret sooritanud auto nina eest läbi. 42aastane ­Vladislav pidurdas, kaotas ratta üle kontrolli ja maandus pärast õhulendu asfaldil.

"Nägin, kuidas tal pastel jalast lendas," kirjeldab Moor. "Olin kindel, et mees on surnud. Elu on näidanud, et kui jalats õnnetuse tagajärjel jalast ära tuleb, on inimene läinud. Aga läks õnnelikult. Äkki oli ka teine mees sündmuskohal tagasi. Astus sõbrale ligi, küsis "kak zdorovje", naersid midagi.

Siis jõudsid abijõud kohale ja hakkasin pabereid vormistama."

Praegu on Vladislav haiglas ja paraneb. Seevastu "rekordimees" Martin eitab, et tema kiirust ületas.

Väidab, et sattus avariipaigale juhuslikult, ütles politsei pressiesindaja ­Martin Luige.

"Ei pea eriline sherlock olema, et teada - 250ga või kiiremini sõites on nägemisväli nii kitsas, et suurt midagi peale tee telgjoone ei näe," ütleb Moor. "Mul on tulnud põgenejat taga ajades 270ga sõita," lisab Vähi. "Ainus, millele sel hetkel mõtled, on - et ainult midagi ei juhtuks. Satub rebasepoiss tee peale hüppama või on poolemeetrine puulipp maas - siis on kõik. Kuus lauda."

Miskipärast on vanemkonstaabel Vähil seda öeldes suu kõrvuni. Tsiklimeeste naljad.

Vähi lisab, et pärast tagaajamist, olgu see pikk või lühike, peab kõigepealt kümmekond minutit rahunema ja "põgenikuga" juttu puhuma. "Kui oled oma pool tundi kellelegi järele kihutanud, selle ajaga sada kilomeetrit läbinud ja ta lõpuks peatub, siis pead kõigepealt tükk aega niisama vestlema.

Protokolli koostamisest ei tuleks midagi välja. Käed värisevad nii, et pastakas kukub peost." Mehelt, kelle musklid on arbuusi suurused, on seda üsna kõhe kuulda. Vanemkonstaabel Vähi võidab regulaarselt medaleid Eesti meistrivõistlustel vasaraheites (isiklik rekord üle 60 meetri) ja on kogu politsei üks tugevamaid mehi (rinnalt surumise rekord 180 kilo).

Ons motopolitseiniku amet ainult hulludele?

"Eks see nii on. Tsiklisõit on ju omamoodi haigus. Naine ikka ütleb kodus, et kaua sa riskid eluga.

Rattaga võid ju eksida vaid korra," ütleb Vähi, kes 11aastase motopolitseinikuna töötamise vältel teinud vaid ühe avarii - jäi kiirusemõõtjat vaadates pidurdamisega hiljaks, sõitis ühele autole umbes 40se tunnikiirusega tagant sisse ja... paranes saadud jalavigastusest mitu kuud. See näitab, kui halastamatu on tsikkel eksimuste suhtes. "Ega sellest haigusest ei parane," lisab Moor. "Kui vanus sunnib ametit vahetama, siis tsikliga sõidan ikka edasi."

Kui tihti politsei eest põgenemine ennast "ära tasub"?

Vähi: "Minu karjääri jooksul on põgeneja pääsenud vaid üks kord. Ajasin teda taga Tallinnas Järvevana teelt Pärnu maantee alguseni. Siis loobusin."

Vähi sõnul toimus "muidu üldiselt väga arukate ja kultuursete" tsiklimeeste suhtumises taandareng paar-kolm aastat tagasi, majanduskasvu haripunktis, kui tsiklid muutusid väga popiks. "Igasugust rahvast ronis rataste selga ja siis hakati rohkem eest ära kihutama. Kord olevat Laagna teel keegi sõitnud kiirust mõõtnud kolleegidest mööda, näitas keskmist sõrme ja pani minema. Pääses minu teada. Aga üldiselt selliseid ei salli keegi, ka teised tsiklimehed."

Mitteametlik statistika ütleb, et põgenevatest autojuhtidest saab politsei kätte ligi 100 protsenti, tsiklimeestest 90 protsendi ringis. Oma osa mängib see, et tsikli numbrimärk on tibatilluke ja tagantjärele liiklushuligaani püüda pole võimalik.

"Me istusime samal õhtul saunas ja arutasime, et see oli üks õnnelik õnnetus. See oli sentimeetrite ja sekundite mäng. Kui Vladi­slavi ratas oleks täiskiirusel autole külje pealt sisse sõitnud, siis... halvemal juhul võinuks hukkuda nii mootorrattur kui autos olnud inimene. Või inimesed. Järgnevatel päevadel poleks tahtnud ajalehti ja kommentaare vaadata," kõneleb Marek Vähi.

Oli seda siis tarvis? Alati, kui selline tagaajamine lõpeb avariiga, tekib küsimus - kas kuidagi teisiti ei saa? Milleks ennast ja teisi ohtu seada?

"Meil ei ole valikut," ütleb Moor. "Kõige halvem oleks anda signaal, et politsei ei reageerigi."

Vestlusse sekkub motopolitseinike ülemus, liiklustalituse komissar Elari ­Kasemets: "Kogemus näitab, et mittepeatumine on sageli tingitud mõnest kriminaalsest asjaolust - sõiduk on ärandatud või juht joobes. Või veab narkootikume. Või hoopis laipa. Kord leiti ühe põgeneda üritanud auto pagasiruumist mitu kuulipildujat. Meie kohus on reageerida kiiresti ja õigesti. Tagantjärele on lihtne analüüsida ja süüdlasi otsida, aga sel hetkel on otsustamiseks aega sekund. Lolliks minna ei tohi ning üleliigseid riske ei võeta. Surmale järele jõuda pole vaja."

Seni ei ole Eestis politseiametnikku tagaajamise käigus avarii põhjustamises süüdi mõistetud.

Komissar Kasemetsa sõnul ei saa politseinik kuidagi vastutada, kui õnnetuse põhjustab peatumismärguannet eiranud juht põgenemise käigus. Politseiniku eest põgenejale kaasa elada võib küll "Smokey and the Banditi" tüüpi vahvas mängufilmis, aga päriselus tuleks peatumismärguande eirajat võrrelda ohtliku bandiidiga. "Tuleb arvestada, et peatumismärguande eiramine on keelatud!" ü tleb Kasemets. "See on ju eeskirja rikkuja vabatahtlik valik, mitte alluda politseiniku korraldusele ning enda ja kaasliiklejate turvalisus ohtu seada."