Benjamin Vassermani kunst pälvib tähelepanu nii eesti graafikakunsti traditsiooni kui ka rahvusvahelise digikunsti kontekstis. Digitaalkunst on sama avar ja mitmeti mõistetav nagu "graafika". Kuid digikunstist rääkides eristaksin kahte olulisemat suunda ja lähenemist: esiteks, füüsilisele väljundile suunatud digikunst ja teiseks, ekraani- või installatsiooniväljundile suunatud kunst. Vasserman esindab digikunsti füüsilist poolust ja selles mõttes on see varasemate graafikatehnikate edasiarendus, nüüd siis arvutiprogrammide ja printimisvahendite abiga. Sellises digikunstis on arvuti abivahend kunstniku loomingu rikastamisel ja tema pildimaailma täiendamisel uute vormide ja võtetega.

Teatavasti ajalooline arvutikunst, nagu seda tegid 1960ndatel Frieder Nake, Herbert W. Franke, Georg Nees, paljud Jugoslaavia liikumisega "Uued tendentsid" liitunud, tegeles toonaste arvutite kasutamisega graafiliste variatsioonide otsimisel. Nende kunst on toonase geomeetrilise kunsti edasiarendus arvutikeskkonnas. Nüüdisaegne arvutikeskkonna kunst oma maksimaalsetes teostustes loob kas terviklikke visuaalseid keskkondi, millesse vaataja "sukeldatakse", või kommertslikus mõttes omab rakendust visuaalsete kunstmaailmade loomisel publiku lummamiseks kinoteatrites.

Digitrükk tehnoloogia ja arvutikompositsioonide esitusmeediumina on hõivanud olulise koha graafikanäituste traditsioonis. See on rikastanud mõneti väsinud rahvusvaheliste graafikafoorumite visuaalset ilmet ja võimaldanud neil nüüdisaegsete tehnoloogiatega kaasas käia.

Vassermani pildiloomingus paelub mind enam tema 1990ndate reaalsetel mudelitel, mini-installatsioonidel põhinev graafikakunst. Need kummalised tulevikulinnade geomeetrilised mudelid oma steriilsuse ja lõplikkusega sisaldavad ka teatavat mälestust käelisest kokkupuutest, millega kunstnik on nad üles seadnud.

Midagi on neist alles ka digiprintidel Kunstihoone galeriis, kuid juba lopsaka visuaalsuse alla mattunumalt. Kui mudelitel põhinevate piltide puhul on kunstniku osalus arusaadav, siis mitmete digiprintide puhul ei ole selge kunstniku roll visuaalsuse loomisel. Igal arvutiprogrammide kasutajal on teada nende võimaluste lõpmatus ja rikkalikkus, kuid vahel tundub, et käsitöö juuresolek on ka digikunstis täiendava väärtuse allikaks.