1991. aasta putšipäevil pidas Rahvarinne Vabaduse väljakul julgustava miitingu, mäletan, kuidas Enn Soosaar kinnitas: koletis on juba surnud, aga võib surmakrampides vääneldes veel mõne valusa löögi anda. See polnudki ju nii kauge aeg. Mees, kes kogemata lõhkus sotsialistliku maailmasüsteemi, Mihhail Gorbatšov, on tänini priske tervise juures, ja küllap mõni putšitegijagi. Igatahes pole kahtlust, et Ülemnõukogu otsus 1991. aasta 20. augustil oli üks selge ja intelligentne tegu. Vabadusvõitlejate ja parajuslaste eri kihid ja põlvkonnad suutsid hetkel, kui isamaa oli hädaohus, kokku leppida.

Homme õhtul annab 200-liikmeline trupp rahvale etenduse, mängib läbi Vabaduse platsi ajalugu kiviajast Ansipini.

Mürglit teeb Kosmikute etnopop. Plats on korraga näitelava, kunstiline ruum, siin ei lõõma enam tõelised kired, vaid pildid läinud aegadest. Platsi alla aga kolib Ahhaa-eskus koos 4-D kinoga, kujundades sinna läbinisti virtuaalse keskkonna. Muutes Vabaduse väljaku sümboolseks ruumiks, kangelaste ja vägivaldsete aegade muuseumitoaks, oleme justkui astunud nende riikide hulka, milles ajalugu on lõppenud. Ja mida me oskamegi oma saatuse kuldkalalt enam küsida, kui Eesti passiga saab juba viisavabalt Ameerikasse?!

Vabariigi paraadväljakut välja ehitades ­institutsionaliseeris Eesti Vabariik ennast täitsa ennenähtamatul moel.

Esimese vabariigi ajal tehti küll plaane, aga nende teostamiseni ei jõutud. Valmis Vabaduse väljakule tuleb taasiseseisvumispäev tänavu teisiti. See on kõva sõna, mille kõla üle muidugi jäädaksegi vaidlema.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid