Maire Aunaste: "Tundsin end nagu kilu põlletaskus"
Nagu kõigi tähtsate päevade puhul mu elus, mäletan ma pisidetailidena ka seda, mis mul oma televisioonielu esimesel tööpäeval seljas oli.
Mul oli üksteise otsas kaks seelikut. Alumine ja pikem oli mustast siidist, pealmine, külgedelt pisut lühem, oli tillukeste sinimustvalgete lilledega. Vöö oli pandlaga ja mina kaalusin koos seelikute, pandla ja tikk-kontsadel mustade platvormkingadega 15 kilo vähem kui praegu. Juuksed olid mul sellised Koidula moodi, laines ja puhevil, kaelas kõlises üksteise otsa sätitult mitu paari pärleid ning kui arvesse võtta, et taljest olin ma peenike nagu sipelgas ja puusadest isuäratavalt ümar, siis võis oletada, et meestele võinuks ma jätta üsna ühemõttelise mulje.
Kui vaid oleks olnud kedagi, kelles mukitud ja kulinaid täis riputatud noor naine võinuks muljeid äratada. Paraku polnud toimetuses, kuhu ma oma esimesel tööpäeval Eesti Televisioonis sammud seadsin, ühtegi meest.
Kirjandustoimetuses töötas naisi tervelt kaks toatäit. Juba ukselt paistis nende kõigi silmadest välja sügav kultuurihuvi ja suur lugemus. Minu silmadest paistis välja huvi kõige muu vastu - tundsin ennast nende enesekindlate, televisioonis vanade kaladena ujuvate naiste hulgas nagu kilu, keda ma lasteaiapäevil lõuna ajal põlletaskusse peitsin. Ma ei tea ühtegi mudilast, kes armastaks kilu. Ja selles teletoimetuses, kuhu mind ülikoolist suunati, ei näinud ma ühtegi inimest, kes oleks minu saabumise üle rõõmustanud.
"See on seltsimees Aunaste," tutvustas mind kõledal novembrituule häälel peatoimetaja. Kuus naist olid vait nagu sukk - ei aplausi, torti ega küsimusi lapsepõlve või perekonnaseisu kohta.
No eks see viimane oli ette teada: lahutatud! See sõna võis viiekümnele lähenevate naiste kõrvus kõlada kui punastama panev diagnoos, aga tol esimesel oodatud-kardetud tööpäeval ma nii kaugele ei mõelnud.
"Ma olen teile töö välja mõelnud. Hakkate toimetama luulesaadet. Kas te Majakovski "Lutikat" ja "Sauna" olete lugenud?" küsis laitmatu soenguga peatoimetaja ja puuris oma pruunid silmad minusse, nagu mina oleksingi lutikas.
Ta küsimus kõlas, nagu oleksin pidanud peanoogutuse asemel sm Majakovskit kohe ette kandma hakkama.
"Ma näen, et te pole Majakovskist midagi kuulnud... Minge nüüd ja võtke raamatukogust see teos ning tutvuge!" See oli vist ainus kord järgneva kuue nädala jooksul, mil mul soovitati töö ajal toimetuse toast lahkuda. Üle terve nõukogudemaa oli parajasti käimas aktsioon, kus tööajast ei tohtinud kaotsi minna mitte üks minut. Terves televisioonis ei läinud ka! Igal hommikul sammus kollektiiv nagu üks mees kella kümneks tööle, tegi sissekande oma saabumisajast suurde kaustikusse, istus truult oma laudade taga kella viieni õhtul, kirjutas siis kaustikusse lahkumisaja ning lahkuski nagu üks mees... Meie toimetuses küll nagu üks naine.
Minu toimetatav luulesaade pidi eetrisse jõudma novembrikuus. Esimesest augustist kuni novembrini polnudki mul teha muud kui päevade viisi lauda jõllitada. Sest nii "Lutikas" kui ka "Saun" olid Majakovskil juba pool sajandit varem valmis kirjutatud! Mina ei pidanud otsima isegi näitlejat, kes oleks need teosed teleekraanil ette lugenud. Ma pidin vormistama ainult kaaned, mille vahele oleks oktoobrikuus torgatud paarileheküljeline kokkuvõte saate sisu kohta.
Nende kaante ettevalmistamist pidingi ma kuude kaupa ette valmistama.
Kuus esimest töönädalat pärast ülikooli olid hallimad kui poolteist aastat traktoritehases enne ülikooli, mil ma traktori T-130 kepsudesse auke puurisin. Augud olid iga päev küll ühesugused, aga selles tehases ma vähemalt elasin! Tõsi, kohutava müra pärast ei saanud ma tsehhis õieti suudki lahti teha. Keegi poleks mind nagunii kuulnud. Selles mõttes oli töö kirjandustoimetuses samamoodi tumm - siin minuga lihtsalt ei räägitud. Võib-olla tõesti sellepärast, et neil naistel lihtsalt polnud minuga millestki rääkida, aga tõenäolisem oli, et oma vaikimisega püüdsid nad muuta minu olemise ruumis nii väljakannatamatuks, et ma teeksin ise kõik selleks, et toimetusest ära minna.
Olin olnud tervelt neljal ülikooliaegsel praktikal "Aktuaalses kaameras" ja ainult sinna ma tööle pääseda lootsingi.
Sel hetkel aga, kui minu ülikooliaeg otsa sai, polnud uudistetoimetuses vaba töökohta. Keset septembrit, kui olin kuue nädalaga Majakovski luuletustele pilguga augu sisse puurinud, astus me tuppa kogu teleprogrammi peatoimetaja.
"Noh, noor kolleeg, kuidas teil siin läheb?" muheles mees, kes oli autoriteet igas toas ning seda eeskätt seetõttu, et teadis oma kollektiivis toimuvast absoluutselt kõike. Muu hulgas ka seda, et kirjandustoimetuse daamid on võimelised õnnetut algajat elusast peast ära sööma ja siis välja sülitama.
"No nii, mis sul noore kolleegi iseloomustamiseks öelda on?" pöördus alati viisakas programmidirektor kirjandussaadete peatoimetaja poole. Daam, kellega ma kuue nädala jooksul ei olnud rääkinud rohkem kui kuus lauset, näis mind ometi tundvat läbi ja lõhki.
"Mina ei ütle Maire kohta midagi muud, kui et ta on liiga passiivne," pigistas endast karmi tõe välja lugupeetud ajakirjanik ja saatejuht. Ma ei usu, et suutsin muiet varjata. Milles mu aktiivsus nende kuue seljataha jäänud nädala jooksul oleks pidanud väljenduma?! Kas ma oleksin pidanud suurest igavusest "Lutika" ja "Sauna" kolleegidele näideldes ette kandma? Või tassima tuppa sületäie luuleraamatuid, mida mul oleks kunagi tulevikus lubatud ehk hea õnne puhul järgmisteks saadeteks toimetada? Sellise isetegevuse oleks peatoimetaja muidugi armutult välja naernud.
"Nüüd teeme nii, et anname sellele passiivsele noorele inimesele töö, kus tal tuleb väga aktiivne olla!" pilgutas uudistejuht mulle silma, andes mõista, et päästab kirjandustoimetuse inimesed sellest juhuslikult sinna sattunud andetust ja õnnetust ülikoolilõpetajast. Kirjandustoimetuse esileedi sai sekundiga ärritusest punased laigud kaelale.
"Ega te talle iseseisvat tööd küll usaldada ei saa! Peate talle kellegi ikka kõrvale panema," hoiatas selleks hetkeks juba mu endine ülemus ja tundis mu uuele bossile arvatavasti kaasa nagu pimedale, kellel on kepp koju jäänud.
Pärast kuuenädalast nutmist, lootusetust ja muret tuleviku pärast olin ma esimest korda telemajas õnnelik. Ma sain hakata tegema seda, mida olin aastaid oodanud - tööd! Ja muide, mul pole aimugi, mis sai "Lutikast" ja "Saunast".
Eetris ma neid igatahes ei näinud. "Aktuaalses kaameras" töötasin aga sellest päevast alates kaheksa aastat.
2. lugu: Raju reis Bulgaariasse
Et minu töötamisele uut hoogu anda, saadeti mind 80ndate lõpus isegi väliskomandeeringutesse. Neist sõitudest esimene toim us Bulgaariasse, koos koduse sümfooniaorkestriga.
Seda hetke, kui me pärast kahepäevast rongisõitu esimeses Bulgaaria piiriäärses linnas välismaa õhku sisse hingasime, mäletan hästi. Selles linnas loeti meile kõigile peo peale puhas valuuta - päevarahad kümne päeva eest. Seda raha oli minu arvates t o h u t u l t palju! Kuna aasta oli 1988 ja nõukogudemaal kõik letid tühjad, tormasime muidugi esimesse ettejuhtuvasse poodi.
Seda šokki mäletan siiani.
Ma jäin välisukse lähedusse seisma nagu soolasammas, sest nägin seina ääres maast laeni kõrguvaid... veinikaste! Inimese jaoks, kes on kuude kaupa jäänud Luise tänava pisikese joogipoeuberiku ette pikka sappa seisma ainult sellepärast, et alkoholitalongid tuli ära kasutada - hoolimata sellest, et kunagi ei teadnud, mida saba esimeses otsas anti -, sellise inimese silmade jaoks tähendas veinikastide kõrgumine taevalaotuse ehk lae poole puhast imet.
Esimene, mida ma seal kastides nägin, oli seesama kolmerublane kollase sildiga Monastõrskaja Izba, mida Eestis enam ammu saada ei olnud. No see oli korralik vein! Vähemalt meietaoliste kogemuse kohaselt. Meietaoliste kogemused piirdusid umbes kolme veinisordiga, neist kahte ei kõlvanud juua muidu kui pooleks pepsiga.
Seisime seal koos operaatoriga ega osanud midagi valida. Tänu saatuse heldusele, s.t peatoimetajale, olin ma jõudnud näha ära elu täis v a l i k u i d.
Hotellis korkisime kõik korraga lahti ja hakkasime muudkui proovima, ikka lonksuke siit ja teine sealt. Tühjaks ei jõudnud me juua mitte ühtegi pudelit, nii et kui me ülejärgmisel päeval juba järgmisse linna sõitsime, jäid mu poolikud veinipudelid kõik ilma korkideta hotellitoa seina äärde ritta. Ma ei tea, mida toakoristaja mõtles - küllap seda, et neile inimestele ei maitsenud ükski vein...
Üks piinlik lugu juhtus Sofias. Oli teada, et elame viietärnihotellis. See oli jaapanlaste ehitatud kõrghoone, kaugelt näha, et askeetliku luksuse kehastus. Sõitsime Sofiasse kahe bussiga, kõik pillimehi täis. Mehed, teadagi, armastavad bussis õlut juua. Aga tookordsetes sõiduvahendites veel tualettruume polnud. See tähendas, et meeste põied ähvardasid lõhkeda, sest Sofiasse pikalt sisse sõites polnud bussi enam kuskil kinni pidada.
"No kas saab juba või?" seisis juhikabiini kõrval ukseaugus üks turd mehemürakas, endal nägu kannatusest katkemas. Bulgaarlasest bussijuht keeras rooli nii rahulikult, nagu valgusfoorid lubasid. Juba kogunes ukseauku teisigi hädalisi, valmis kohe uksest välja kargama, kui hoog vähegi maas. Kui siis jaapanlaste hotelli treppi jõudsime, oli hoog nii maas küll, et järjekorras esimene õllesõber hoidis ühe käega põiest ja teisega bussiukse lingist...
Hotelli peauksest oli välja rullitud punane vaip. Muidugi mitte meie jaoks - see oli seal arvatavasti kogu aeg. Kahel pool punast vaipa, täpselt seal, kus buss peatus, seisid valgetes kinnastes uksehoidjad. Buss peatus, kunstimeistrid kahe bussiga sõitsid treppi ja kinnastatud, punaseid vorme kandvad uksehoidjad hakkasid esimesel bussil ust avama. Aga nad ei saanud seda teha, sest esimese bussi uks paisati lahti nagu kosmosesüstiku teraspaneel! Sama kaaluta olekus nagu kosmonaut, lendas selle paneeli ehk siis meie juhtumi puhul ukse tagant välja punasenäoline tundmatuid häälitsusi tegev olend, kes tormas esimese ettejääva seina suunas.
See sein oli viietärnise hotelli sein, kaks meetri t paraaduksest kaugemal. Põiehaigel oli jumala ükskõik, kas see sein kuulub hotellile või Todor Živkovile endale - temal oli püksiauk juba lahti ja kõik, mis sealt tulema pidi, vastu seina ka tuli. Valgetes kinnastes hotellipoisid seisid tardunud nägudega nagu samuraid, kes vaatavad tõtt surma endaga.
Ringreis sai aga maha peetud ja hiljem polnud ka kuulda, et Bulgaaria-Eesti suhted eestlaste külaskäigust kuidagiviisi kahjustada oleks saanud.
